Foto: Silja Paavle, Aldo Luud
Silja Paavle 18. juuli 2015 07:00
Vanausuliste põnev ajalugu ja kultuur, pilkupüüdvad tänavakülad ja värsked suitsukalad on need, mis meenuvad pärast retke piki Peipsi kallast, ehk päeva Eesti suurima järve ääres ei tasu veeta vaid supeldes ja päevitades.

Vanausuliste põnev ajalugu ja kultuur, pilkupüüdvad tänavakülad ja värsked suitsukalad on need, mis meenuvad pärast retke piki Peipsi kallast, ehk päeva Eesti suurima järve ääres ei tasu veeta vaid supeldes ja päevitades.

Alustame oma teekonda Peipsi lõunaservast Varnjast ehk paigast, kust saab ühe jutiga Vasknarva välja sõita. Liikusime mööda põhimaanteed. Kuigi oleks võinud alustada ka Meerapalu ja Praaga küladest, jätame need paigad, kust Emajõe Suursoo tõttu otse järgmistesse küladesse sõita ei saa, vahele. Seda enam, et Emajõe Peipsisse suubumise kohas asuv Praaga on tõenäoliselt Eesti ainus maismaaküla, kuhu pääseb vaid vett pidi. Meerapallu oleks mõistlik põigata siis, kui käsile võtta retk Lämmi- ja Pihkva järve kallastel.

Retkeks Varnjast Vasknarvani tasub autoga sõites arvestada üks, rattaga vähemalt kaks päeva. Kui aega rohkem, võib teele jääda mõistagi kauemaks – vähemalt öömaja pärast ei maksa sellel teekonnal muretseda, sest kõikvõimalikke majutuskohti on arvukalt, eriti palju Peipsi põhjakaldal. Söögipoolisega on asi veidi kehvem, samuti just põhjakaldal, sestap tasub vähemalt rattaga sõites toiduvaru kaasa vedada.