Lapsehoidjast politseinikuni ehk Elu pealpool pilvi stjuardessi pilgu läbi (7)

Üks levinud minu lennufirmaga reisivaid matkaselle on umbes 45aastane Lõuna-Aasia mees, kes lennukisse sisenedes marsib raketina viimase rea juurde, olles stjuardessi naeratuse ja rõõmsameelse "Tere hommikust, tere tulemast pardale!" peale ilma igasuguse sisse- või väljajuhatuseta öelnud oma istmekohaks eest teise rea.

Nüüd on ta aga blokeerinud ülejäänud kahesaja reisija liikumise, kuid selmet oodata, hakkab ta oma kolme pungil kilekotiga tagasi trügima.

Istmeni jõudes paneb ta oma kilekotid põrandale ja vilistab siis stjuardessile näpuga viibates, et too need pagasiriiulile asetaks.

Kaebus: stjuardess ei naeratanud piisavalt

Ta tõuseb veel pardalemineku ajal neli korda oma kolmese pingirea keskmiselt istmelt, ajades püsti ka kõrvalistuja, et midagi kotist võtta ja siis jälle tagasi panna, tekitades enda ette, taha, üles ja alla kaose.

Umbes viie minuti möödudes sikutab ta varrukast stjuardessi, kes parajasti räägib teise reisijaga, abistab imikuga ema või ratastoolis reisijat ning ajab käe rusikasse, jättes püsti ainult väikse näpu.

See on parool: "Kus asub tualettruum?", teab paar korda India lende teinud õhuhostess. Tualetis asjad aetud, istub ta tagasi oma istmele ning nõuab stjuardessilt, kes oma istmel turvavöödesse mässituna juba õhkutõusuks valmistub, klaasi vett. Kas see on nali või?

Pärast õhkutõusu jooke serveerides jõuab stjuardess juba tuttava Lõuna-Aasia ummikumehe juurde. Küsimuse peale, kas härra soovib midagi juua, kõigutab ta vaid küljelt-küljele pead. Keelebarjääri kahtlustades uurib küsija teistki korda aeglaselt üle, mida härra juua soovib.

Pärast uut pearaputust suunab stjuardess oma küsimuse järgmisele reisijale. Jõudes kaks rida Lõuna-Aasia härrast kaugemale, kostab selja tagant hõige: "Whiskey! Walking Red Johnnie", viidates Johnnie Walker Red Label viskile.

Hommikusöögi ajal küsib stjuardess viskijoojalt, kas too soovib juustuga omletti või hoopis pannkooke moosiga. Vastu saab ta pearaputuse ja kõrgendatud detsibillidega hõike: "CHICKEN!" Karjuvas kõneviisis on süüdi rääkijal parasjagu peas olevad kõrvaklapid.

Pärast kolmandat korda seletamist, et on omletti ja pannkooke, teatab mees, et tahab "Whiskey on the rocks with no ice". (Whiskey on the rocks tähendab inglise keeles jooki jääga, seega tellib mees viski jääga, aga ilma jääta).

Reisi ajal vajutab mees seitse korda call bell’i ehk nupukest, mis annab stjuardessile märku, et reisijal on mingi soov või hädaolukord.

Kuuel korral oli see lihtsalt eksitus ning seitsmendal nõuab ta kaebuse esitamise vormi. Põhjuseks – stjuardess ei naeratanud piisavalt.

WC asemel sobib ka lennuki vahekäik

Järgmisel lennul aga esitab ta ametliku kirjaliku kaebuse, sest tualeti järjekord on liiga pikk. Enne seda olin tualetist väljudes saanud temalt verbaalse keretäie.

"Alamad ei või kasutada sama tualetti mis kuningad!", viidades loomulikult endale kui kuningale.

Muuseas, siis kui Lõuna-Aasia mees esimest korda elus lennukisse tuli, ei teadnud ta sellest vesiklosetimajandusest suurt midagi. Ühel lennul Bangladeshi pealinna Dhakasse lukustasime parda üheksast WCst seitse, sest need olid täiesti kasutus- ja koristuskõlbmatud.

Selle peale arvas Lõuna-Aasia mees, et ta kükitab vahekäiku, samamoodi, nagu ta just oli seda teinud tualettruumi kraanikaussi. Õnneks saime viimasel hetkel tal siiski sõna otseses mõttes nööbist kinni!

Loomalihaga otsejoones politseisse

Mõni aeg tagasi oli Lõuna-Aasia mees tagasi platsis, aga sel korral oli ta kana asemel valinud teise lemmiku ehk taimetoidu. Kuna pardal oli catering’i aps juhtunud, polnud enam taimetoidu eelroogi ning ulatasin härrale karnivooride salati.

Minu kultuuriline tundlikkus oli 16tunnise tööpäeva jooksul juba hooga allamäge läinud ning suures väsimusehoos ma paraku ei märganud, et salatinurga peal laiutas suur viil loomalihasinki.

Varsti kuulsin selja taga aga ähvardavat möiret. Uurides viisakalt, mis härrale pahameelt valmistab, sain sädemeid ja salatit pilduvast suust küsimuse kahvli otsas rippuva veidi puretud singitüki päritolu kohta.

Siis tuli mulle meelde küll, et sealses kultuuris on lehm püha ja selle söömine taunitav. Korraga nii nuttu kui ka naeru tagasi hoides poetasin üle oma tulipunaseks võõbatud huulte, et see on loomaliha, sir.

Lõuna-Aasia mees kärgatas oma tugeva india aktsendi ja veidi bollywoodiliku dramaatilise käeliigutusega üle terve lennuki: "Oh my God, I ate my God" ("Oh jumal, ma sõin oma jumalat!").

Vuntsidest viimaseid singitükke nokkides sisistas mees, et hoiab need asitõendina alles ning Dubaisse jõudes läheb nendega otsejoones politseisse.

Ootan tänase päevani kodulinna politsei kurja koputust oma uksele.

16 tundi järjest puhast meelelahutust

Peagi oli Lõuna-Aasia mees jälle pardal. Me olime teinud juba läbi kõik drilled, alustades istmekohast ja lõpetades Walking Johnniega, kui äkki hakkas mehe kõrvalistujal halb ning tal tuli epilepsiahoog.

Sel ajal ei saa ma midagi muud teha, kui hoolitseda, et inimene end ära ei lööks ja et tal oleks võimalikult hea üles ärgata.

Lõuna-Aasia mees aga vaatas noormehe kõrval telekat edasi ning kiigates korra minu poole, arvas ta, et kuna see stjuardess seal seisab ja homset ootab, siis on täpselt õige aeg temalt nõuda üks dieetkoka jää ja sidruniga.

Mõnikord on Lõuna-Aasia mees aga väga tore ja lõbus. Näiteks sattus ta väga elevusse, kui üks Tonga saare ragbimängija võlus oma pagasist välja kitarri ja ühele põlvele laskudes palus mind naiseks.

Olgugi et Lõuna-Aasia juubeldades aplodeeris ja utsitas mind jah-sõna ütlema, teatasin, et meil Eestis peab ikka kosjaviinadega enne isa juures käima. Teine kord!

Stjuardessi töö on ühekorraga reis läbi atlase, kultuuriloo õpiku ja kõige veidrama utoopilise novelli. Igapäevased võitlused neljasaja Lõuna-Aasia mehega kuueteisttunnisel lennul Dubaist San Fransiscosse ei tekita enam ammu frustratsiooni, vaid pakuvad pigem esmaklassilist meelelahutust.

Kui sellele lisada muhe kolleegide seltskond ja need reisijad, kes oskavad oma istme üles leida, tutvuvad menüüga ning ütlevad "aitäh" ja "palun", on pealpool pilvi tsirkuse tegemine igati mõnus ettevõtmine. Olen õppinud, et naer on nakkav ning selle taibukas kasutamine on maailma parim enesekaitsevahend!

Nõuandeid, kuidas oma stjuardessi mitte ärritada

1. Salongipersonali on põhjalikult koolitatud, tagamaks reisijate turvalisus. Kui sul palutakse kinnitada turvavöö, siis võta seda tõsiselt ning ära vaidle, et just praegu on vaja tualetti minna.

2. Kui sa oma pagasit selleks ette nähtud riiulile tõsta ei jõua, siis ilmselt oled sa pardale toonud

lubamatud ülekilod. Kui stjuardess tõstaks iga reisija pagasit, vajaks ta juba kuue kuu pärast seljaoperatsiooni. Leia oma pagasile koht ja vinna aga üles!

3. Võta pikale lennule kaasa oma väike pudel vett, kerge snäkk, oma lapsele mõni mänguasi, piim ja mähkmed. Supermarketit pardal pole.

4. Kaeblemine toidu kvaliteedi, lennu hilinemise või kõrvalistuja norskamise üle ei muuda midagi peale selle, et salongipersonal teab, et sa oled vingupunn. Me tõesti ei saa sinna midagi parata.

5. Juues kohvi või teed, palun täpsusta oma tellimusega üle, kas sa soovid ka piima ja/või suhkrut. Nelisada korda ühel lennul "Piima ja suhkrut?" küsimine on tõeliselt ajurakke surmav tegevus.

6. Pärast söömist ulata palun oma kandik tagasi nii, et sinna ei ole laotud prügitorni. Kättpidi võõrastes toidujäätmetes sobramine, et kandik toidukärusse tagasi mahuks, ei pane stjuardessi sind just heldimusega vaatama.

7. Lõpetuseks – sinu stjuardess teeb lihtsalt oma tööd, teda pole vaja jõllitada, pildistada, käperdada või teda käsutada ja kamandada. Ole heatahtlik ja abivalmis, sest rõõmus reisija võrdub rõõmus stjuardess ja vastupidi!

Allikas: stjuardess Kristi Toomet.