KOHVIKUTELINN TIRANA: «Ma pole kusagil mujal maailmas nii palju kohvikuid näinud,» kinnitab näitleja Margus Tabor. Foto: Johannes Tabor
Reisimine
17. jaanuar 2015, 07:00

Albaania: sõbralik ja soodne, aga turistile alles avastamata maa (28)

"Mõnel maal on lihtne olla, ka Tiranas oli lihtne olla. Inimesed suhtuvad sinusse sõbralikult, kaupmehed pole agressiivsed, toit on maitsev ja vein odav," ütleb Albaania pealinnas perega jõulud veetnud näitleja Margus Tabor. Liikluses valitseb küll suurem kaos kui Eestis, aga kõik on ka kõvasti tähelepanelikumad.

"Te olete esimesed eestlased, keda me näeme, teatati meile hotelli jõudes," mäletab Tallinna Linnateatri näitleja Margus Tabor ja kinnitab, et nad tundsid end pigem hotellipersonali külaliste kui turistidena. Samasugust sõbralikkust tajus pere ka linnas liikudes.

"Kõik hirmujutud maast, kus möllab maffia, kus valitseb kohutav mustus ning kus kedagi usaldada ei tohi, osutusid minu vaatlusel nulliks. Enne reisi lugesin, et kui Hoxha (Enver Hoxha oli Albaania kommunistliku partei juht – toim) ajal oli Albaania nii puhas maa, et isegi paberi maha viskamise eest võis koonduslaagrisse sattuda, siis pärast diktatuuri lõppu mattus riik prügisse. Aga vähemalt Tiranas ma küll mingit räpakust ei kohanud," kinnitab Margus. See-eest pole ta kogenud reisisellina näinud kusagil mujal nii palju kohvikuid kui Tiranas.

"Kusjuures kohv, ükskõik, kus sa seda jooma juhtusid, oli eranditult kohutavalt hea. Söök oli ka mitte oi, kui odav, kuid soodne. Aga kui igal pool mujal maailmas olen ma kohvikute peal näinud kleepsu "Tripadvisor soovitab", siis Tiranas ei märganud ma seda mitte kuskil," tõdeb Margus, et eks see üks natuke avastamata maa ole. Aga see ei üllatanud, sest enne reisi õnnestus tal leida ainult üks inimene, kes oli Tiranas käinud. "Ka kirjandust oli raske leida, põhiliselt piirdus see autoturistide kirjeldustega, kui kehvad on Albaanaia teed ja kui palju nad oma auto platsmassi teede äärde on jätnud," märgib Margus. Küll aga sattus ühes Tirana restoranis Taborite kõrvallauda noormees, kes oli käinud Viljandi folgil ja puistas eestikeelseid väljendeid nagu varrukast.

"Kõik, kellega ma pärast reisi rääkinud olen, arvavad, et meie olime esimesed eestlased, kes seal käisid," muigab Margus ja lisab, et ega Tiranas teisigi turiste eriti näha olnud.

"Ka ingliskeelseid silte ajaloomuuseumis nägin vaid üksikutes kohtades, valdavalt oli info albaania keeles," jäi eestlastele kohati tunne, et ega turiste seal väga oodatagi. Samas sai Tiranas ka inglise keeles suhelda, kuigi sageli tuli asju ajada siiski kehakeeles.

Kas Tiranas on maailma odavaim öömaja?

Portaali GoEuro väites, et Tiranast leiab maailma odavaimad ööbimisvõimalused, Margus siiski veidi kahtleb. "Kohtades, kus turiste käib vähe, on hotellid minu meelest pigem üle hinnatud. Neil lihtsalt pole hinnaga kedagi meelitada."

Küll aga on ta kindel, et endises suletud linnaosas Bllokus saab üle linna vaatega apartemendi soodsalt kätte. Kunagiste valitsusasutuste ja parteiladviku korterite asemel on nüüd piirkonda koondunud pealinna parimad kohvikud, restoranid, ööklubid ja kaubanduskeskused.

Taborite hotellgi asus suure kaubanduskeskuse tipus. "Klaasist lift viis maja välisküljelt 10. korrusele, sõites avanes hea vaade linnale. Ka WC välissein oli klaasist, kuigi pigem tundus, et kohe astud tühjusesse."

Tirana uusim vaatamisväärsus ja tõenäoliselt ka suurim turismimagnet tulevikus on mullu novembris avatud Bunkart ehk omaaegne peavarjend tuumasõja tarbeks. "Tohutute kaarjate betoonist valatud uste taga läheb viis korrust maa alla. Seal on Hoxha kolmetoaline apartement, peaministri korter, raadio- ja nõupidamiste ruumid. Allkorrusel oli isegi rõduga teatri- ja kinosaal. Koos puhvetiga. Osas ruumides olid tehtud ka valgus-, heli- või fotoinstallatsioonid," kirjeldab Margus maa all nähtut.

"Kui Hoxha oli käinud Põhja-Koreas ja näinud, et seal ehitab rahvas punkreid, otsustanud ta, et ka Albaanias tuleb ehitama hakata. Kokku oli neid maa peale ja maa alla plaanis teha 207 000, 40 aastaga jõuti valmis ehitada 168 000," ei mõista Margus, kellel sellest kõigest kasu pidi olema.

Ainus ateistlik riik maailmas

"Tundub, et peaaegu iga pere pidi omale kuplikese tegema, kuhu saaks püssi laskma minna," kirjeldab Margus turistide peamisi huviobjekte – 40aastast Hoxha diktatuuri meenutavaid laskeavadega betoonist mumme. Kui Tirana tänavatel kõndides kuplikesi enam ei kohta, siis mägedes saab neid endiselt näha. Tiranas aga leiab neid pargist, kuhu on ka tükike Berliini müüri tassitud.

Kui punkrid ja kuplikesed viitavad riigis valitsenud kommunistlikule diktatuurile, siis ajaloomuuseumis ei märganud Margus sellest ajast midagi. Kuigi ka see hoone on ehitatud diktatuuri ajal Skandelbergi väljakul lammutatud hoonete asemele.

"Hoxha ajal oli Albaania kuulutatud ainsaks ateistlikuks riigiks maailmas. Seepärast lõhuti ka kõik kirikud maha või said neist laod ja võimlad," on Marguse sõnul Tirana kesklinnas imekombel siiski säilinud 1860ndatest üks mošee. Viimastel aastatel on ehitatud ka uued modernsed kirikud ja ligi 40% kohalikest nimetab end katoliiklaseks.

"Maailma kõige tuntum albaanlane on ema Teresa ja küllap tänu talle ongi katoliiklaste protsent nii kõrge," arvab Margus. Vikipeediat uskudes tegutseb praegu Albaanias ka 20 katoliku munga- ja 70 nunnakloostrit.

Tirana on kolmest küljest mägedega piiratud, linn asub justkui kausis. Köisraudteega saab sõita Dajti mägedesse, 15 minutiga tõusta 900 meetri kõrgusele. "Mäelt paistis ka 25–30 km kaugusele jääv Aadria meri," märgib Margus. Kohalike sõnul asuvad rannikul ka kenad kuurordid Vlöre ja Durres. "Kliima ja piirkond on ju samasugune nagu Horvaatias, aga kindlasti hoopis eksootilisem ja taskukohasem," ei välista Margus, et teda võib sealkandis teistki korda kohata.

Boonus: põgus tutvus Istanbuliga

Kui jätkulendude vahe on üle kümne tunni, pakub Turkish Airlines tasuta hotelli, transfeeri ja hommikusööki. "Me jõudsime õhtul kell seitse Istanbuli, läksime lennujaamas hotel desci juurde ja varsti sõitsimegi lennujaama lähedale viietärnihotelli. Järgmisel varahommikul viis väike bussike meid lennujaama tagasi, isegi võileivapakid anti kaasa.

Tagasiteel jõudsime kell 12 päeval Istanbuli, Tallinna lend läks järgmisel päeval kell 11.30. Siis läks eriti hästi: tänu sellele, et ööbisime vanalinnas neljatärnihotellis, jõudsime kiirkorras ka Istanbuli kõige põhilisemad vaatamisväärsused ära näha," kiidab Margus Turkish Airlinesi.

Vali mind, Eri!

Taborid õppisid kohalikus keeles ära ühe sõna – aitäh ehk faliminderi. "Tuleb vaid mõelda lähenevatele valimistele ja Eri Klasile," on seda sõna Marguse kinnitusel eestlasel lihtne meelde jätta. "Albaania keel on väga oma moodi, sõnad algavad sageli topeltkaashäälikutega, näiteks rruga (eesti keeles tänav – toim) ja kui me seda ainsat sõna kasutasime, vaadati meid kui polüglotte," muigab ta.

Margus Tabor: Kuidas me neljakesi 14 taksoga lennujaamast Tiranasse sõitsime

„Uurisin kodus, kuidas lennujaamast Tiranasse saaks? Kord tunnis mingi buss käis, aga kuna meid oli neli, vaatasin ka taksosid. Merr Taxi pakkus, et tuleb lennujaama vastu ja poole hinnaga toob ka tagasi. Ei ole halb! Täitsin nende kodulehel taotluse ära. Sinna auku, kuhu tuli reisijate arv märkida, kirjutasin neli ja pagasi panin ka kirja. Juba varsti saingi meili, kus nad väga tänasid mind, et ma olen nende takso broneerinud ja vabandasid, et kuna neil mikrobusse ei ole, saadavad nad meile kokkulepitud ajaks lennujaama 14 taksot. Seepeale asja uurima hakates avastasin, et reisijate hulgaks oli ma märkinud küll neli, aga arvuti ise oli samas lahtris juba ühte pakkunud ning mina selle kustutamata jätnud. Ühesõnaga, olin takso tellinud 4 asemel 41 inimesele. Kirjutasin siis ruttu, et meid pole 41, vaid ainult 4. Mõtlesin, et kui meid ootabki 14 taksot! Siis sõidame nagu Käsmu kaptenid, et kohver ühes, müts teises ja mees kolmandas autos, aga paar taksot jääb ikka veel üle.

Õnneks varsti tuli ka vastus, aga et meil oleks mugav, lubas Merr Taxi kaks autot saata. Mina jälle vastu, et ega meil seda pagasit siis nii palju ka ei ole, meile piisab vast sest ühest.

Lõpuks leppisime ühe takso peale kokku, aga vajadusel lubati kiiresti ka teine saata.

Kui me kohale jõudsine, siis lennujaamas ootaski meid üks Albaania onu suure sildiga „Margus Tabor". Aga kui ta meie ainsat kohvrit hakkas pagasnikusse  paigutama, siis selgus, et see ei mahu sinna kuidagi. Pagasiruumi nurgeti kinnitatud varuratas võttis peaaegu kogu ruumi ära. Siis ma mõtlesin, et tõesti kuluks ära kaks taksot... Lõpuks lasi ta ratta lahti, nii selle kõrvale mahtus ka kohver ära.

Tagasi tulles takso küll teine, aga sellegi pagasnikus laiutas tagavararatas. Me olime valmis juba nõu andma, et tõmba rihmad lahti, aga tema toppis kohvri ratta kõrvale, jättis luugi lahti ja nii me lennujaama poole oma 18 kilomeetrit vurasime. Aga taksomeetri, nagu kokku oli lepitud, ta poole sõidu pealt „krõksti" kinni vajutas ja edasi-tagasi sõidu eest maksime me kokku 18 eurot."