LÕUNASÖÖK 1950NDATE LÕPUL: Peale luksusliku kõhutäie olid Boeing 707 Startolineri pardal juba toona ka isiklikud lugemislambid, hapnikumaskid ja nupp pardateenindaja kutsumiseks.Foto: AOP
Reisimine
27. detsember 2014, 07:00

Õhusõit 1950ndatel: inimesed panid selga oma parimad riided ja sõid kahe suupoolega homaari (4)

Lennureis on võrreldes 1950. aastatega oluliselt muutunud. Suisa nii palju, et ilmselt saaksid paljud šoki, kui tollastes tingimustes reisima satuksid. Seda nii heas kui ka halvas mõttes.

Veel 60 aastat tagasi tundus lennusõit pigem midagi maagilist kui maist. See polnud lihtsalt võimalus jõuda punktist A punkti B, see oli täiesti omaette sündmus, kirjutab Huffington Post.

Inimesed panid lennureisi puhuks selga oma parimad rõivad ja tegid enne pardaleminekut grupipilte. See andis inimestele tõelise superstaaritunde: seda tunnet süvendasid oluliselt ka piletite kirvehinnad, pääs pardale nõudiski sageli superstaariväärilist sissetulekut.

Turbulents võis su kaela murda

Esimesed reisilennukid olid üsna kapriissed masinad: nad tegid valju lärmi, vibreerisid ja raputasid turbulentsis nagu põrgulised. Tihti tuli reisidel ette vahemaandumisi, sest ilmaolud takistasid tollaseid lende märksa rohkem kui praegu.

Pikakoivaliste paradiis

Kui praeguste lennukite üks põhipuudusi on äärmiselt kitsad istmeridade vahed, siis 50ndatel reisinud inimesed jalaruumi puuduse üle kindlasti ei kurtnud – tollal nägi tavaline turistiklass välja selline nagu praegu äriklass, või paremgi.

Ja äriklassis oli ruumi nii laialt käes, et seda võiks võrrelda mõne nüüdisaegse hotellitoa avarusega. Kontinentivahelistel lendudel said eriti jõukad voodikohtigi osta, kuigi neid jagus siiski vähestele.

Stjuardess võis kaaluda kuni 56 kilo

Lennureisi luksuslikku olemust aitasid rõhutada ka siresäärsed stjuardessid. Töö seadis alati säravatele ja jutukatele kaunitaridele tegelikult karmid piirangud: nad pidid kandma kõrgeid kontsi ja nende juuksepikkus pidi rangelt püsima särgikraeni. Neil polnud lubatud abielluda ega kaaluda grammigi üle 56 kilo. Muidugi olid lennureisi ajaks paika pandud ka kõrged moraalistandardid.

Lennupilet kuupalgast kallim

Eelmise sajandi 50. aastatel maksis USA-sisene lend näiteks Chicagost Phoenixisse 112 eurot. Täna tuleb sama reisi eest välja käia 40 protsenti vähem.

Kes tahtis aga USAst Rooma sõita, pidi arvestama märksa suuremate kulutustega ja kukrut kergendama juba 2431 euro võrra, kusjuures ameeriklase keskmine kuupalk oli toona eurodesse ümberarvutatult 2170 eurot.

Homaar oli tavaline lennukitoit

Ajal, kui reisilennud olid veel haruldased, võistlesid lennufirmad omavahel selle pärast, kes suudab reisijaile kõige paremat toitu pakkuda. Keskmine lennukilõuna nägi toona välja selline: supp, lihapraad, salat, köögiviljad ja magustoit.

Kõike serveeriti korralikelt lauanõudelt ja lennukitoit polnud sõimusõna, vaid tõeline (maitse)elamus; muu hulgas said reisijad maiustada näiteks homaariga ja kes oli kontinentidevahelisel lennul endale voodikoha ostnud, võis hommikueinegi voodisse tellida.

Suitsetamine oli lubatud

50ndatel suitsetati lennukis peaaegu kõike: sigarit, sigarette ja piipu. Küll aga oli see keelatud lennujaamas. Suitsumehed ei elanud hästi ainult 50ndatel – lennukipardal suitsetamist keelav seadus võeti USAs vastu alles 1988. aastal ja jõustus see aastatuhandevahetusel.

Pardalejõudnud said postkaardi

Lendamine oli nii haruldane kogemus, et igaüks soovis seda kuidagi endale jäädvustada. Seepärast kingiti igale reisijale postkaart pildiga lennukist, mille pardal nad viibisid, või toidust, mida lennureisi ajal pakuti. Nii said inimesed pärast kodustelegi näidata, milline luksuslik kogemus õhusõit oli.

Sageli panid reisijad lennu ajal ka oma tunded sellele kaardile kirja, et siis pärast oma maiste sõprade-sugulastega emotsioone jagada.

Joo, palju jaksad

Kindlasti kuulus lennureisi juurde ka alkohol. Reisijaile pakuti nii palju tasuta napsu, kui nad ära juua jõudsid. Seepärast juhtus üsna sageli, et reisi lõpuks olid inimesed nii purjus, et nad lennuki maandumishetkele enam suuremat tähelepanu ei pööranudki.

Isikut polnud tarvis tõestada

Veel 1970. aastatel ei küsitud reisijatelt lennukile pääsemiseks mingit isikuttõendavat dokumenti. Läbida tuli küll turvakontroll, aga tänapäevasega seda võrrelda ei saanud. Seepärast piisas, kui jõudsid lennujaama vaid pool tundi enne lennu väljumist. Saatma tulnud lähedased võisid reisijaga lennuki trapini kaasa minna.

Hommikusöök voodisse

Pärast Teist maailmasõda tekkis tugev lennufirma Pan Am. Varem vesilennukitega reisijaid vedanud firma tegi mitmeski mõttes lennundusajalugu.

Näiteks tutvustas ta maailmale turistiklassi Rainbow’d, mis tähendas odavamaid pileteid, napimat ruumi sõitjatele ja tagasihoidlikumat menüüd: erinevalt esimesest klassist ei pakutud siin sooja sööki, kuid endiselt serveeriti maitsvat ja kvaliteetset toitu.

1949. aastal võttis firma kasutusele eriti luksusliku lennuki Boeing 377 ehk Stratocruiseri. Selle tõmbenumbriks kujunes lounge, kus reisijad pika õhusõidu ajal aega veeta ja napsi võtta said.

Stratocruiser oli üks esimesi lennukeid, kus sai magada peaaegu sama mugavalt kui kodus: lisatasu eest sai endale soetada voodikoha ning soovi korral serveeriti ka hommiksöök otse voodisse.

Kõigil Pan Ami lendudel kasutati luksuslikke sööginõusid ja nuge-kahvleid: tänapäeval tüüpilisi plastkahvleid ja pappkarpe siis ei tuntud. Uudse lahendusena võeti 50ndatel kasutusele roostevabast terasest serveerimisnõud, kuid tavaliselt kasutati siiski korralikku lauahõbedat ja portselannõusid.

1957. aastal hakkas lennufirma oma kontinentidevahelistel lendudel toitu serveerima kärust: loodeti, et pikkadel lendudel pakub sellelt toitude serveerimine reisijatele vajalikku meelelahutust.

Luksusliku õhu­sõidu neli miinust

1. Ebamugav pagasisüsteem

50ndatel laotas teenindaja kõigi reisijate pagasi ühele letile, kust siis igaüks enda oma välja otsis, teenindajale jootraha maksis ja oma kohvri kätte sai.

2. Äärmiselt rassistlik

50. aastatel pääsesid lennukipardale vaid valgenahalised inimesed. Mustanahalistele polnud lendamine keelatud, kuid nad ei saanud seda endale lihtsalt lubada: nende palk oli valgenahaliste omast tihtilugu isegi kaks korda väiksem. Küll aga võis mustanahalisi näha lennujaamades pagasikärusid lükkamas jms töid tegemas.

3. Kohutavalt igav

Kui täna oleme harjunud lennukipardal telerit vaatama ja nutitelefoni näppima, siis 50ndatel polnud teha muud, kui istuda ja oodata, et kiiremini kohale jõuaks. Ajaviiteks võisid vaid raamatut lugeda ja viskit kaanida.

4. Suur tõenäosus õnnetusse sattuda

Kuigi lennupilet oli toona palju kallim, oli tõenäosus lennukilt terve nahaga pääseda märksa väiksem kui nüüdisajal. Kui praegu juhtub 100 000 lennutunni kohta 1,33 ohvritega lennuõnnetust, siis 1952. aastal oli neid 5,2.

Kõige sagedamini põrkasid kaks lennukit õhus kokku. Seda, kui üks lennukimootoritest lennu ajal välja kukkus, aga lennuk ikkagi maanduda suutis, ei peetudki õnnetuseks.