Ibiza kaks külge: peoparadiis ja pereinimeste suvituspaik (3)

Pidutsemishimulisele turistile olevat Ibiza ideaalne paik ja meiegi nn peopaat on võtnud suuna merele. Eesti suvega harjunud põhjamaalasele on 33 kraadi selgelt palju. Taustaks kõlava Katy Perry värske klubihiti läbi kuulen, kuidas vahuveine lahti korgitakse. Olen sattunud Briti näitsikute vestlusringi. "Vaata seda tšikki, need pole ju päris," poetab üks ja viitab tumedapäisele piigale.

Tema sõbranna kergitab päikeseprille ja uurib tähelepanelikult tumedapäist tegelast. Too seisab tükk maad eemal ja vestleb ühe noorsandiga, kes välisel vaatlusel meenutab Brasiilia vutistaari Neymarit. "Võltsid," konstateerib ka sõbranna. Jututeemaks on neiu rinnad.

Kohustuslik riietuskood on bikiinid või ujukad. Äkki paat peatub ja puusi hööritav tõmmu tantsutüdruk hõikab mikrofoni, et 30 minutit võib ujuda. Seda pole vaja teist korda öelda, poolsada noort tormab end jahutama. Tunnen, et Ibizal käibki üks lõputu pidu, nagu ma varem lugenud olin. Kell näitab napilt neljandat pärastlõunatundi, kuid aeg tundub olevat justkui seisma jäänud.

Rõhk pigem pereturismil

Kaldal näeb tegelikult ka teistsugust kuurorti. Hispaania turismiamet olevat viimasel kümnendil palju pingutanud, et saarekese kuvandit muuta. Perekesksusele rõhudes pakutakse võimalust käia sukeldumas ja ekskursioonidel, turnida seikluspargis jpm. Rääkimata lõpututest välikohvikutest. Vähemalt kehtib see saare populaarsemate linnade Ibiza Town ja Sant Antoni kohta. Neist esimene on saarekese pealinn ja seal elab umbes 50 000 inimest. Ka ­öömaja leiab igale maitsele ja rahakotile – kes tahab endale nooblit merevaatega tuba viietärnihotellis, kes lepib imepisikese toaga kahetärnihotellis. Viimase saab kahe peale kätte 30 euroga.

Tänavatel jalutades jäävad silma põhiliselt Kesk-Euroopa ja Skandinaavia pensionärid ning perekonnad väikeste lastega. Palju mudilasi paistab pärit olevat ka Aasiast. "See on hea küsimus, iga klient on ju eriline," muigab kelner ühes rannakohvikus, kui temalt tüüpiliste kundede kohta uurin.

"Õhtuti on palju kudrutavaid noori paarikesi, aga päevasel ajal näeb kõiki. Väga palju on tõesti vanemaid lastega, aga nad jäävad ka hästi meelde, sest jõnglased ikka jonnivad, kui nad oma tahtmist ei saa."

Kindlasti ei möödu pereinimestegi päevad vaid kohvikutes. On palju randu, kuhu ­tasub kaasa varuda päikesekreemi ja joogivett, sest lahkuda sealt niipea enam ei raatsi. Vesi on soe ning läheb küllaltki kiirelt sügavaks.

Ibiza Townis võiks ära vaadata ka linna kohal kõrguva Dalt Vila kindlusse. Jalutamisrõõmu ja -vaeva jätkub peaaegu tunnikeseks, ent see on seda väärt, sest kindluse tipust avaneb maaliline vaade sadamale ning linnale. Kuhu veel minna, selle kohta leiab piisavalt infot turismiinfopunktidest ning hotelli valvelaudadeski on suur hulk reklaamvoldikuid.

Ööklubi pilet 100 eurot

Üks õige peoloom puhkab end päeval välja ja kui pimenema hakkab, otsib ta välja oma parimad riided ning läheb mõnda uhkesse lounge’i, kus tellib esimesed kokteilid. Raha siin ei loeta, 10 eurot joogi kohta on veel odav. Ibizal on maailma kuulsaimad ööklubid, ja see pole liialdus. Pacha, Amnesia, Privilege, Ushua?a ja Space on vaid mõni neist. Kui suve algul rõõmustasid eestlased selle üle, et lauluväljakul esines ­David Guetta, siis Ibizal näeb teda plaate keerutamas peaaegu igal nädalal. Seal lõbustavad tihti ka näiteks Armin Van Buuren, Bob Sinclar, Pendulum, Chase & Status, Benny Benassi ja paljud teised. Kellele meeldib elektrooniline muusika, tunneb end seal tõesti kui paradiisis. Ent see pole odav lõbu. Peopääsme hinnad kõiguvad 40–100 euro vahel. Pilet tasub varem ära osta, näiteks mina väisasin Pachat 45eurose piletiga, aga kohapeal maksis see 60 eurot. Tuleb tunnistada, et selle õhtu kõrval on pidu klubis Hollywood kui klassiõhtu külakoolis. Pacha asub eri tasanditel ja ruumi on seal rohkem kui Saku suurhallis. Ülalt alla kõige suurema tantsuplatsi poole vaadates tundus, et seal tegutsenuks kui sajad, isegi tuhanded sipelgad. Ka jookide hinnakirja vaadates võis vaid ahhetada, mõne tujutõstja eest küsiti isegi paarkümmend eurot. Ka paar tundi peopaadil maksab poolesaja euro ringis, aga tavaliselt kuulub selle hinna sisse ka pääse mõnda ööklubisse.

Nende hindade kõrval tundub, et saarele saad peaaegu tasuta. Näiteks mina lendasin juunis Ryanairiga Oslo kaudu. Tallinnast Oslosse maksis pilet 17, sealt edasi Ibizale 27 eurot. Seejuures ostsin piletid vaid paar kuud enne reisi. Teoreetiliselt peaks pikemalt planeerides piletid kätte saama veelgi soodsamalt.

Turismi kõrghooaeg mai lõpust septembrini

• Ibiza on Hispaaniale kuuluv saar Vahemeres, umbes 79 ­kilomeetrit rannikust.

• 572ruutkilomeetrisel saarel elab 130 000 inimest.

• Suhteliselt lähedal asub ka Ibizast kuus korda suurem Mallorca. Saarte vahel liigub mitu korda päevas praam (pilet umbes 80 eurot).

• Tursmi kõrghooaeg algab saarel mai lõpus, siis korraldavad ööklubid ka suve alguse pidusid. Septembrist alates elu veidi rahuneb, kuid tegevust jätkub ka siis.

• Suvel näitab termomeeter 30 kraadi ringis, talvekuudel ­minimaalselt 9 kraadi. Sügisel püsib 20–25 kraadi ringis.

• Saarel saab hakkama inglise keelega.

• Veepudel maksab poes euro, odavamad veinid 2–3 eurot. ­Toiduhinnad kaupluses sarnavad Eesti omadega. Sigarette müüakse vaid tubakapoodides, hind jääb viie euro ringi.

• Taksodes kehtib ühtne hinnakiri ja peatuses tuleb võtta takso, mis järjekorras esimene. Sisseistumistasu on 3,65 eurot, kilomeeter maksab tööpäeval 1,09 ning muul ajal 1,33 eurot.(Vaata täpsemalt http://www.ibiza-spotlight.com/)