Kui absoluutne võhik kuuleb sõna "kiirendussõit", meenuvad talle ennekõike hilisõhtu- ja öötunnid (ennekõike väikelinnades ja alevikes), kus kusagile kogunenud autodega seltskond tundide kaupa kumme vilistades ümberkaudsete inimeste närvidel mängib. Mida kiirendussõidu kui võistlusspordiga tegelevad inimesed noorte sellisest meelelahutusest arvavad?
Uus võistlusklass – Junior Bracket
"Päris kindlasti ei pea ma tänavatel kihutamist õigeks," ütleb kiirendussõiduvõistluse Speedest peakorraldaja Aivo Halanurm. "Loodetavasti jääb aga selliseid kogunemisi üha vähemaks. Kiirendussõit on Eestis aastatega muutunud üha populaarsemaks ja professionaalsemaks. Meil on aastas kuus-seitse ametlikku kiirendusvõistlust, kus saab ka tavalise tänavaautoga üksteiselt mõõtu võtta. Sellest aastast on uus võistlusklass Junior Bracket – selle all ootame võistlema ka sellised huvilisi, kes peavad autojuhiloa saamist veel aastaid ootama."
Arvamust, et kiirendussõit ongi vaid noorte uljaspeade harrastus, Halanurm ei jaga.
"Mujal maailmas, kus kiirendussport on ülipopulaarne, võib võistlejate vanus küündida kuni 50 aastani," nendib ta ja pakub, et parim vanus selle spordialaga tegelemiseks on tõenäoliselt kolmekümnendais eluaastais – erinevalt 20aastastest võistlejatest suudetakse siis juba mingil määral oma adrenaliinivoogusid taltsutada, veel pole aga kätte jõudmas ka see vanus, kus alalhoidlikkus adrenaliinijanu üldjuhul juba üle trumpama hakkab.
"Küll aga on see rohkem meeste ala," märgib võistluste korraldaja. "Naiste seas pole see kuigi populaarne, kui, siis sõidetakse pigem harrastustasemel."
Kindlasti ei sobi aga kiirendussõit ka igale mehele – selle alaga tegelejaid ühendab ennekõike vastupandamatu adrenaliinijanu.
Kiirendussport nõuab külma närvi
"Kiirendusautod kiirendavad sajakilomeetrise tunnikiiruseni umbes 1,5 sekundiga," toob Halanurm näite. "Võib vaid ette kujutada, milline adrenaliinivoog sellise kiirenduse juures sõitjat tabab. Et taltsutada seejuures 2500hobujõulist autot ja kõike seda veel ka nautida, peab olema kõvasti külma närvi. Kindlasti on adrenaliinivajadus see, mis kiirendusspordi juurde veab."
Aivo Halanurm – üllatus, üllatus! – pole kiirendusspordiga kunagi tegelnud.
"Sattusin selle juurde aastal 1999, kui töötasin Speedestil turvaülemana," räägib ta. "Ala hakkas aga meeldima ja aastast 2001 olen Speedesti peakorraldaja. Oleme korraldanud üle 40 võistluse, millest kõige populaarsemaks on saanud Speedest Nightrace ehk võistlus, kus finaalid lõpevad ööpimeduses. Kiirendussporti iseloomustab kõva mootorimüra, suured kiirused, rehvisuits ja tulemöll – see ongi see, mille pärast Speedestile tullakse."
Kommentaarid