kui metsa ää eksid, peab vaatama, kus puu kylge oo sammal kasvand. sambla vaatamine rahustab. ja see metsa äraeksimise komme oogid uuema aja trend nigu nüüd moodsasti öeldakse, just perast seda akkas levima kui raadita televonid tulid. xaremalt olid raadiga televonid, ei mingit muret. tundsid end eksinud olevat, läksid mööda eelnevalt mahakeritud televoniraati tagasi kodu
Nende õpetuste järgi tuleks metsa minna seljakotitäie varustusega (varusokid, tulemasin ja palju palju muud). Kord kaotasin metsas järje. Taevas oli pilves ja lootust seal päikese järgi suunda määrata on null. Rabas muide suuri kuuski ei kasva. Praegu elan vöikese raba, nimelt Pääsküla raba servas. Eksimist ei karda, kuid mülkasse kinnijäämist ja kurje inimesi küll. Imelik küll, aga tunnen end tohutult turvalisemalt, kui võtan metsa minnes kaasa oma 3 aastase lapselapse. Fakt on, et tema mind ohtude eest ei kaitse ja eksimise korral rabast välja ei juhata, aga mul on tunne, et kui tema on kaasa, olen ma tuhat korda ettevaatlikum just tema tõttu. Iga mülka eest ma hoiatan teda pidavalt, iga samblamätta astumiskindlust kontrollin ja vähimagi kahtluse korral sinna ei astu.
võtad nutitelefoni vælja ja vaatad kus sa oled... miks sellist nõuannet pole kui 90% telefonidest on nutifonid? isegi kui netiühendust pole seal, saab väga lihtsalt ära märkida metsaminekukoha ja siis kust iganes sinna tagasi navigeerida.
KOMMENTAARID (11)