TÜÜPILINE LÕKS: Enamikus just tõmmud mehed on valmis mälestuseks külastatavast paigast käe ümber sõlmima sõbrapaela, mille eest oodatakse ka tasu. Kui raha ei ole kaasas, võib juhtuda, et käepaelameister on koos oma sõpradega valmis saatma teid lähedalasuva pangaautomaadini ning julgustama sealt neile töötasu välja võtma. Need turistid Montmartre’i mäe all pääsesid pärast paarikümneminutilist kauplemist kogu oma mündivaru loovutamisega. Foto: Silja Paavle
Reisimine
7. september 2014, 12:00

Roosimüüja võluva naeratuse kütkeis ehk Kuidas reisil turistidelt raha välja pressitakse (6)

"Sa oled nii ilus, luba, ma kingin sulle need roosid!" tõmbab tõmmu mees Roomas mul Hispaania treppide kõrval tähelepanu ajaloolise linna ilult endale ja surub pihku kolm roosi. Hiljem kodus loen, et sattusin tüüpilisse rumalatelt turistidelt raha väljapressimise lõksu.

Sel hetkel Roomas lausun talle: "Oo, tänan teid väga!"

"Aga anna raha ka!" põrutab mees pärast mõnikümmend sekundit kestnud maailma kõige hurmavamat naeratust.

"Raha, aga sa ju kinkisid need lilled mulle?"

"Jaa, aga ilma ei saa tänapäeval midagi!"

"Miks ma peaksin sulle raha andma?"

"Sest mul on pere ülal pidada!"

Süda sulab kolmekümnekraadises kuumuses nagu roosidest vabas käes olev jäätiski. Aga kuklas hakkab tiksuma ohukell, sest meenub, kuidas lapsepõlves mustlased sõbrannalt rahakotist sekundiga kogu paberraha napsasid. Surun käe kotti ja jään lootma, et rahakotis ikka mõni münt on. Pärast mõnda aega pusimist poetan mehele peo peale kaheeurose. "Nii vähe! Sul rohkem pole?" on mees ilmselgelt pettunud.

"Ei ole. Vabandust," kostan talle.

Mees haarab seepeale kolmest roosist kaks ja sukeldub rahvamassi. Ilmselgelt uut lollikest otsima. Hiljem kodus loen, et Hispaania treppidel on seesugused roosimüüjad igapäevased ja turistidele nuhtluseks.

Annan toetuseks allkirja ja null eurot

Aga seiklused pole sellega veel lõppenud. Tunnike hiljem tõmbab linnas jalutades mu tähelepanu üks suur kindlus. Uitan selle kõrvale ja leian eest allkirjade kogumiskampaania. Tuleb minugi juurde üks noormees ja räägib, kuidas puudega inimesed vajavad toetust, et nende igapäevaelu läheks paremaks. No kui minu allkiri kedagi aitab, miks siis mitte, sirgeldan paberile nime, asukohariigi ja pookstavid. Ja püüan paberit noorukile tagasi ulatada. "Aga raha?" küsib too seepeale, teatades, et puudega inimesed vajavad ka raha.

Satun hetkeks kimbatusse – heategevus ei ole mulle võõras, kuid eelistan toetada inimesi Eestimaal. Paberit silmitsedes märkan, et allkirjad on andnud eranditult välismaalased. Paar neist on märkinud rahasummaks null eurot. Otsustan talitada samuti. Noormehe pahameel ja itaaliakeelne sõim seepeale ei lase arvata muud, kui olen käitunud talle äärmiselt vastumeelselt. Põgenen kindluse juurest nii kiirelt, et jääb vaatamata selle nimigi.

"Mul ei ole raha ja ma pean minema"

Sama päeva õhtul uitan Colosseumi kõrval. "Sul on nii ilus nahk. See käevõru on justkui sinu jaoks loodud," tõmbab järjekordne tõmmu mees mu tähelepanu ajaloo suurehitiselt endale ning järgmisel hetkel klõpsatab mu randme ümber kinni metallist käevõru.

Veerand tundi kauplemist hiljem mõistan, et olen langenud taas ühte tüüpilistest rumalatelt turistidelt raha väljapressimise lõksu: käevõru ei suuda ma avada mitte mingi nipiga ning mees nõuab selle eest järjekindlalt 20 eurot. Lõpuks ütlen nii ükskõikselt, kui suudan: "Mul ei ole raha ja ma pean minema."

Ja asutan end teele. Mees kõnnib veel mõnikümmend meetrit mu kõrval ja korraga võtab ta pettumusest puhisedes sekundiga käevõru ja jääb mind tigeda pilguga saatma.

Enne elu teise suurlinna Pariisi reisimist olen veidi targem ja loen eelnevalt internetist, millised on sealsed tüüpilised raha väljapressimise nipid. Mehi, kes käe ümber sõbrapaelu punuvad, leiab nii kesklinnast sildadelt kui kõikide turismiatraktsioonide juurest. Meil õnnestub neist pääseda, kuid kohati on nad nii pealetükkivad, et pea laiali ringi uitavad turistid on sekunditega nende haardes. Eriti hästi sujub nende äri Montmartre’i kõrval tunglevas rahvamassis.

Notre Dame kõrval jalutab ringi üksik allkirjakoguja ning minu kõrval seisev jaapanlane otsustab anda allkirja kurtide toetuseks. Ning pärast seda, kui mees keeldub ta kõrvalt rahata lahkumast, on ta sunnitud leidma sellele ka raha.

Tüüpe, kes minu kõrval rahakoti või sõrmuse maha pillavad ning seejärel hoolitsevalt uurivad, kas ma ehk seda ei kaotanud, lubades samal ajal sõpradel minu rahakoti vastu huvi tunda, ma õnneks ei kohanud. Aga valmisolek selleks oli olemas, sest Rooma kogemus õpetas: turist ei saa suurlinnas pea laiali ringi uidata, silma tuleb peal hoida nii iseendal kui oma kaaslastel.

Levinumad petturite nõksud

• Lennujaama ukse ees seisev taksojuht teatab, et hotell on remondis või ülereserveeritud, kuid tema teab lähedal head ja odavat alternatiivi. Tulemuseks võib olla kosmiline taksoarve ning maailma kõige kehvem ööbimispaik.

• Kohalikud soovivad end teiega koos pildistada, kuid pärast seda hakkavad raha painama.

• Madridis töötas hiljaaegu buss nr 114, mis lubatud lennujaama asemel viis turistid pärapõrgusse. Sealt tagasisaamise eest tuli mõistagi maksta.

• Soojal maal reisides võib juhtuda, et tekib vajadus osta endale trikoo. Ostukohta tuleb hoolega valida, sest vastasel juhul võib juhtuda, et trikoo kaotab pärast esimest veeskäiku viimsegi värv, muutudes läbipaistvaks ja paljastades intiimsemadki kehaosad.

• Suurtes muuseumides või vabaõhuvaatamisväärsuste juures ootavad kergeusklikke isehakanud giidid, kes juhatavad turistid ummikusse ning hakkavad seejärel raha nõudma.

• Isehakanud tänavaravitsejad lubavad teid hetkega vabastada needusest, kimbutavast peavalust või kõrvavaigust, mis kohe-kohe võtab kuulmise. Tasu selle eest peaks hiljem olema iseenesestmõistetav.

• Abivalmis kodanikud teatavad, et äsja ostetud rongipilet ei kehti ilma lisakinnituseta. Seda saab teha ainult mõne kilomeetri kaugusel tasu eest. Ja kui seesuguse asjaajamise pärast peaksite rongist maha jääma, on ka transport hetkega olemas, mõistagi mõõduka tasu eest.

• Tänaval lükatakse surnuvankril vaipadesse mässitud eset, kes väidetakse olevat rahatu mees, kes ei saa omale põletusmatust lubada. Lahke turist võiks aidata tema tarvis põletuspuid osta.

• Kui näed maas vedelemas hinnalist eset, näiteks prossi, ei maksa kätt selle järele sirutada. Suure tõenäosusega teid jälgitakse ning niipea, kui ese üles võtta, on "omanikud" jaol. Kurjustades nõutakse "varastatud" asja eest suurem summa. Ehmunud turist tavaliselt maksabki, aga hiljem selgub, et loovutas suure summa odava vaskse ehte eest.

• Venemaal on ohtralt libamiilitsaid, kes võivad trahvi teha kõige eest, mis pähe tuleb. Töötõendi küsimine neilt on seotud riskiga, sest kui miilits osutub olema päris, on pahandus seda suurem. Siin aitab vaid üks turisti rusikareegleid: hoia rahakotis võimalikult vähe raha ja raiu kui rauda, et see on su ainus ja viimane.

Kõigist eelnimetatud tüüpidest päästab ainult nende ignoreerimine, ehkki mõnikord võib see olla keeruline. (Allikas: internet)