Restoranikülalise dilemma: kas maksta jootraha ja kui palju? (18)

Teenindajate saadud jootrahale ajaks sõrmed taha ka maksuamet. Kuid kas külastaja on kohustatud seda maksma – ja kui palju? Kas ettekandjate taskud ägavad õhtul raha raskuse all?

Ott, kes on töötanud mitmes restoranis ja baaris, ütleb, et suur osa teenindajaid on veendunud: külastajal on kohustus mahutada teatud protsent tellimuse maksumusest kas sellisesse purki või kui maksab kaardiga, siis lauale arve juurde.

"Minu arust on see täiesti vale mõtlemine," sõnab noormees ja lisab, et kliendi hea teenindamine ongi ettekandja töö: "Klient peab maksma ainult selle summa, mis on tema arvel. Tipp on väga teretulnud küll, sest see tegelikult näitab tunnustust sinu professionaalsusele, kuid ei ole never ever (mitte kunagi) kohustus."

Otile meenub, kui ta istus kord kliendina baarileti ääres ja kuulis, kuis baaridaam tuttavale kurtis, et külastaja oli õhtu otsa ta käest jooke tellinud ja tippi kordagi ei jätnud. "Natukese aja pärast tellisin ta käest mahla ja jätsin tipiks 50 senti, mis iseenesest ei ole palju, kuid kui palju sa poolteise-eurose arve pealt ikka ootad? Püant? Ta isegi ei tänanud," sõnab noormees.

See näitab selgelt teenindaja ebaviisakust.

Baaris töötaval Tauril on jootrahast oma arvamus: "Jootraha võiks iga joogi pealt jätta 50 senti".

Kas seda ikka liialt pole ühe joogi eest? Tauri ütleb vastu: "See 50 senti oli lihtsalt näide, aga arvutame: kõige odavamad asjad on meie baaris kolme euro ringis, kokteilid neli eurot. Seega  niikuinii makstakse viieeurosega ja tagasi saadakse münte, millest osa võib rahulikult jootrahaks jätta."

Kuidas jootraha omavahel jagatakse?

Ettekandjana töötanud Mariliisi sõnul oli neil kohustus panna jootraha ühispurki, mis päeva lõpul kõigi vahel võrdselt ära jaotati. "Mõnikord jaotati see ära just siis, kui ma lõunal olin. Minuga ei arvestatud ja ma ei saanudki sealt midagi," kurdab ta.

Seda juhtus hoolimata sellest, et ka tema oli kümneid eurosid purki pannud. "Lõpuks hakkasin jootraha endale tasku panema nii, et teistele ei öelnudki, et tippi sain," on Mariliis ikka veel teiste teenindajate peale vihane.

Baarmenina töötav Tauri aga leiab, et jootrahapurk on pigem kasulik. "Meil jagatakse see igal õhtul ära võrdselt ja me kõik saame umbes 20 eurot," sõnab ta ning lisab, et kõik teevad ju tööd, seetõttu on ka jootraha võrdne jagamine õige.

"Selleks, et jootraha paremini koguda, on meil tops, millele kirjutame tekste," sõnab noormees ja toob näite naistepäevast, kui topsil oli kirjas "Diamond for my girl" (teemant mu tüdrukule).

"Seepeale hakkasid kõik noormehed kiirelt raha jagama," muigab ta.

Restoranis töötanud Nele (nimi muudetud) sõnul neil ühist jootrahapurki ei olnud. "Ma arvan, et tegelikult on parem ikka see, kui igaüks saab kliendilt jootraha, kui ta hästi teenindab – muidu on nii, et ka see, kellele tööd teha ei meeldi, käib vingus näoga ringi, teenib ikka sama palju kui teised," räägib neidis.

Ta ütleb, et teenindajate võimes jootraha teenida on tegelikult tohutu vahe.

Kuidas kopsakat jootraha teenida?

"Selleks, et kõik võrdne oleks, võtsime ka laudu kordamööda, mitte ei valinud kliente selle järgi, keda endale meelepärasemaks pidasime," räägib neiu, et mingit sohki ei tehtud.

"Kui oled hea teenindaja, teenid peaaegu alati head jootraha, sõltumata klientide rahvusest," räägib ta, viidates juttudele, justkui oleksid eestlased kitsid jootraha jätma.

"Ma ei tea, kas mul on vedanud, aga peaaegu alati on kinni peetud viisakusreeglist, jätta kümme protsenti arvest jootrahaks."

Ka Ott, kelle päevateenistus jääb talvel 20-70 ning suvel 30-90 euro vahele, sõnab, et levinum on nõndanimetatud kuldne standard – jootrahaks kümnendik arvest. Paremad külastajad viskavad tippi koguni 15 protsenti.

"Üldjuhul ma nõustun sellega, kuid kui arve ületab mingi kindla summa, osutub see protsent ehk isegi liialt suureks. Ütleme, et teenindaja ainuke kohustus oli kohale tuua joogid ja söögid ja mitte midagi muud, kuid arve on 70-80 euro vahel. Sellisel juhul ei näe ma põhjust, miks klient peaks jätma jootraha üle viie euro," räägib Ott.

"Kui teenindaja aga pidi mitut toitu muutma ja rohkem edasi-tagasi laua vahet jooksma, siis on 10-15% sellise summa pealt ka okey."

Noormehe sõnul sõltub see ikka külastajast.

"Ausalt öeldes tunnen ma end natukene imelikult, kui arve on 15 või alla selle ja tasutakse 20 ja öeldakse, et tagasi ei ole vaja."

Paljud ei jäta aga jootrahaks sentigi. Ka siis ei saa teenindaja endale pahurat nägu lubada. Selleks, et head jootraha teenida, tulebki Oti sõnul julgeda külastajatega suhelda: "Tee nii palju kui võimalik, et neil kõik hästi oleks. Kui on lapsed kaasas, suhtle nendega kindlasti. Ja ole rõõmsameelne," teab ta retsepte.

Seepärast ei tohigi pettuda, kui klient vähe jootraha annab või jätab sind hoopis tühja pihuga. "Psühholoogilises mõttes - ole rahul ka väikese tipiga, mis sa saad. See hoiab sind positiivsemana, mis omakorda tagab jootraha," muigab noormees.

Baarmen Tuari arvates on tema ametis kõige olulisem oskus nalja visata. "Tuleb inimene naerma saada, siis tuleb ka jootraha," on ta kindel.

Nele: "Kuna meil olid kollektiivis vaid tüdrukud, siis ütles meie meesülemus tihti, et kannaksime lühemaid riideid, sest see aitab ligi meelitada mehi, kes tulevad jooma ning jätavad pärast purjus peaga ka rohkem jootraha," meenutab ta.

Ott on samuti kindel, et jootraha teenimisel on oluline ka teenindaja sugu ja välimus. Või ka vastupidi – külastaja oma: "Eriti tuleb see välja baaris, kus mehed jätavad üldjuhul rohkem tippi kui naised. Aga teistpidi – ilusal baaridaamil on tunduvalt parem võimalus jootraha saada kui torssis meeskolleegil."

Vähem mängib Oti sõnul see rolli lauateeninduses: "Lauateeninduses on välimus pigem ebaoluline, jootraha tuleb rohkem iseloomust kui välimusest," sõnab ta.

Seda, et neidudel on baaris jootraha kogumine kergem, arvab ka baarmen Tauri: "Kuna tavaliselt ostavad naistele jooke siiski mehed, kui nende naised on eemal ega tea, mida nad seal baarileti ääres teevad, siis saavadki mehed kenadele teenindajaneidudele rohkem jootraha jätta," on ta kindel.

Nele sõnab, et kindlasti on vahe sellel, milline teenindaja välja näeb. "Meil töötasid kord koos neli neidu, kes kõik olid väga head teenindajad, kuid kellest kolm olid väga ilusad ning üks natukene kurvema välimusega ning ma mäletan, kuidas see üks siis tööpäeva lõpus nutma hakkas, kuna teised neiud olid päevaga kaks korda rohkem jootraha kogunud," meenutab ta.

Kas ka kaardiga saab jootraha jätta?

"Kui ma tööle läksin, siis oli küll selline võimalus, et said kaardiga ka raha jätta, aga kuna niiviisi läksid maksud maha, siis lõpetati peagi kaardiga jootraha jätmine ja küsitakse sularahas," sõnab Tauri.

Hoolimata sellest, et kaardiga jootraha jätta ei saa, pole ta midagi kaotanud – endistviisi tippi kas jäetakse või ei jäeta.

Nele sõnul polnud aga nende töökohas kaardimaksejootrahast mingit kasu: "Tegelikult sai meil kaardiga küll jootraha jätta, aga siis võttis ülemus selle endale, öeldes, et meil ei ole sellist süsteemi, mis laseks selle teenindaja arvele kanda," meenutab neiu.

Klient mõtles, et tegi teenindajale jootraha jättes head, kuid tegelikult jäi see kõik ülemusele.

Oti sõnul on tema töökohas kaardiga jootraha jätmiseks mitu võimalust. "Ametlik viis on see, et ulatad kliendile kaardimakseterminali, kus on küsimus "kas tahad tippi ka jätta?" Mispeale klient siis otsustab, kuidas ta talitab," räägib Ott.

"Lihtsam võimalus on see, kui klient ütleb, et soovib kaardiga jätta, sa paned terminali lihtsalt selle võrra suurema summa sisse ja ülejäägi saad võtta kas sulas välja või kirjutada juurde, et arve oli selline ja tipp palun kanda palgaga üle," räägib noormees, kelle sõnul lähevad viimast varianti kasutades aga jootrahalt maksud maha.

"Kolmas võimalus on see, et kui klient tahab raha jätta, toksid suurema summa sisse ning kui sa ei saa sulas välja võtta või sulle ei maksta seda kuu lõpul välja, saad sa osta selle summa eest, mis sul kaardiga jäeti, oma firmast midagi," kirjeldab ta.

Kas kokad peaksid jootrahast osa saama?

Ott, Nele ja Mariliis sõnavad, et neil oli kohustus jätta iga tööpäeva lõpus kogutud jootrahast kümme protsenti köögirahvale. Nele sõnab, et see on ka igati õiglane. "Kui teenindaja teenib päevas mitukümmend eurot, siis ma ei näe selles probleemi, et jätta kümme protsenti kokkadele, kes toidu valmistasid," sõnab ta ning lisab, et see on tegelikult jootraha üldsummast väike osa.

"See ei võta ju tükki kelleltki, kui 40 eurost neli ära tuleks anda." Nele ei usu, et see summa tema rahakotti pitsitaks.

Kokana töötav Norman sõnab, et koka jootraha ei ole reegel, vaid sõltub sellest, kuidas on kokku lepitud. Kuid möönab: "Ma tean, et vaid vähestes kohtades on nii kokku lepitud, et kokad jootrahast osa endale saavad."

Ta ütleb, et ei imesta, sest ka teenindajate jootrahasummad on tema arvates väikesed. "Jootrahast parem oleks hoopis see, kui teenindajad saaksid läbimüügi pealt mõne protsendi endale."

Kokk Tauno sõnab, et kuigi teab ettevõtteid, kus päeva lõpus läheb jootraha teenindajate ning köögi vahel jagamisele, ei ole see kindlasti esmatähtis: "Enamasti kokad ei ootagi tippi, vaid pigem ikka paari head sõna. See on see, mis teeb raskel ja kiirel tööpäeval tuju heaks," sõnab ta.

"Enamasti on ju kokkadel niigi suurem palk kui teenindajatel. Jah, kindlasti on ikka suuline kiitus olulisem."

Kuidas mõjutab jootraha palka?

Söögikohas juhatajana töötanud Raini sõnul ei tohiks tööandja mingil juhul teenindajale vähem maksta arvestades, et niikuinii teenitakse ka jootraha.

"Jootraha peaks siiski olema lisaboonus, mis sõltub teenindaja oskusest," arvab Rain.

Kuid tegelikus elus pole päris nii, nagu tema arvab. Jootraha tõttu on ülemus kärme palka vähemaks keerama: "Rohkem on seda näha vast terrassidel, kus teenindajad ei teeni väärilist palka, sest saavad jootraha."

Rain leiab, et üleüldse peaksid teenindajad teenima rohkem: "Arvan, et oleks igati õiglane, kui teenindaja teeniks neli eurot tunnis. Ma mäletan, et enda töötajatele maksin ma 3.80."

Rain on töötanud ka Londonis ning räägib, et seal töötades oli jootraha, tavaliselt 10 protsenti toidu või joogi hinnast, juba menüüs hinnale lisatud. "Kuu lõpus jagati see kõigi töötajate vahel siis võrdselt ära," sõnab ta.

Mõni näide jootrahatava kohta:

Hiina traditsiooniliselt jootraha jätmist ei tunne (välja arvatud Hongkong ja Macau). Küll tuleb seda ette hotellides, kus välismaa turistid peatuvad. Indias on tavaliselt jootraha teenistuse sisse arvestatud ja seda maksab tööandja mitteametlikult kõigile teenindussektoris töötavatele inimestele kord aastas. Euroopa riikides on jootraha sageli juba hinna sisse arvatud (enamasti märgitakse see menüüs ära, Šveitsis näiteks on jootrahaks sageli pandud 15 protsenti). Paljudes kohtades ei tule seetõttu üldse lisatippi anda või võib lihtsalt arve täiseuroni ümardada. Kuid Prantsusmaal on komme, et tippi tuleb igal juhul jätta.

Enamikus USA osariikides pole jootraha hinna sisse arvestatud, see tuleb jätta. Seadusega klienti sundida ei saa, aga see on kombekalt öeldes soovitatav. Nii eeldataksegi, et jootraha jäetakse 15-20 protsenti vastavalt sellele, kuidas teenindusega rahule jäädi. Kanadas on jootraha jätmise tava sarnane Ameerika Ühendriikide omaga. Hea tava näeb ette, et jootrahana jäetakse teenindajale 15-20% arve summast.

Colombias saad valida, kui palju jootraha jätad, sest muidu määrab selle söögikoht (tavaliselt 10%).

Austraalias on jootraha jätmine tava, seda ka koju tellitud toidu puhul. Normaalseks peetakse 10 protsenti arvest või jäetakse teenindajale summa, mis maksmisel n-ö üle jääb.

Naljakad juhtumid

Tauri: Üks lahedamaid jootraha olukordi, mida tean, juhtus ühe mu naistöökaaslasega. Nimelt tuli üks noormees vett tellima. Neiu andis talle topsiga jää- ja sidrunivett ning mees hakkas maksma - aga kuna vesi on tasuta, siis ütles teenindaja: "Vesi on küll tasuta, aga kui sa tahad mulle tippi jätta, siis aitäh."

Mees hakkas naerma ja andis talle kümnese pihku.

Ott: Kui töötasin restoranis, siis kord lõpetas üks pere söömise ja läks minema. Mõni minut hiljem tuli nende pere pisitütar jooksust hingeldades ja andis mulle raha ja ütles: "Emme palus edasi öelda, et väga kihvt teenindaja oled!"

Terminid

Sõna tip pärineb 16. sajandist, kui see tähendas "andma, ulatama". Jootraha jätmise kultuur sai alguse 15–16. sajandil, kui Inglismaad valitsesid Tudorite dünastiast pärit valitsejad. 17. sajandiks oli välja kujunenud arvamus, et ööseks jäänud külalised jätsid majas teenindanud inimestele väikese rahasumma. Varsti pärast seda hakati jootraha jätma juba ka kohvikutes.

Maksu- ja tolliamet: kogu tulu tuleb deklareerida

Maksu- ja tolliameti maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamäe sõnul tuleb seaduse kohaselt deklareerida kogu saadud tulu ning tasuda selle pealt ka ettenähtud maksud. "Kuna jootraha on hea teeninduse ja töö eest makstud tasu, siis kuulub see ka maksustamisele. Kui klient annab jootraha otse teenindajale, siis peab teenindaja selle tulu oma tuludeklaratsioonis deklareerima ja sellelt tulumaksu tasuma," sõnab Liivamägi.

Ametnik kinnitab, et kui klient jätab jootraha selliselt, et jootraha maksab hiljem teenindajatele välja tööandja (näiteks makstakse jootraha pangakaardiga või kogutakse kokku ja jagatakse hiljem kõigi töötajate vahel teatud proportsiooniga laiali), tuleb tööandjal seda käsitleda kui palgatulu ja sellelt kõik palgaga seotud maksud tasuda.