Saka mõisas tähistatakse täna aastapäevi ja esitletakse raamatut

14 aastaga on mõisa omanikud Eha ja Tõnis Kaasik endisest nõukogude piirivalvekasarmust rajanud Põhja-Eesti pankranniku pärli. Tänaseks on mõisakompleks täies ulatuses restaureeritud.

Täna pärastlõunal algusega kell kolm toimub Saka mõisas nendele tähistele pühendatud pidulik kontsert ja vastuvõtt ning esitletakse Tõnis Kaasiku raamatut "Saka mõis - varemetest pankranniku pärliks". Kontserdi keskaja ja renessansi muusikast annab Kiili vanamuusikaansambel Heili Meibaumi juhtimisel.

Suur-Saka (Gross-Sack) ja Sackhofi nime kandnud mõis rajati 17. sajandil pärast seda kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626. aastal Šotimaalt pärit Jürgen (Jöran) Leslie'le.

Praeguse, 1862-64 püstitatud Saka mõisahoone ehitajaks oli pikaajaline Eestimaa maanõunik Oscar Gustav Woldemar Konrad von Löwis of Menar. Saka mõisnike tausta teades võiks ehitises eeldada Šoti mõjutusi, kuid peahoone on pigem Itaalia renessansiarhitektuuri näide, erinedes oluliselt enamikust Eesti mõisatest.

1939. aastast sai Sakast militaartander. Strateegiline asukoht Soome lahe kõrgel kaldal pakkus sõjavägedele head tugipunkti nii suurtükipatareide paigutamiseks kui ka merepiiri valvamiseks. Saka mõisas ja pargis paiknesid eri aegadel kolme riigi sõjaväed: Eesti rannakaitsepatarei, Waffen-SS väeosa (1941-44) ning Nõukogude piirivalve kuni 1992. aastani. Pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist jäi Saka mõis peremehetuks.

Saka mõisa taastamise lugu sai alguse 2001. aastal, mil Eesti riik müüs avalikul enampakkumisel Saka mõisa peahoone varemed erakätesse. See oli juba kolmas katse.

Tartu Ülikooli geograafiatudengina 1971. aastal lõpetas Tõnis Kaasik oma Põhja-Eesti Pankranniku jugasid puudutava diplomitöö Saka juga puudutava peatüki saatusliku lausega: "Saka väärib paremat".

"30 aastat hiljem mängis saatus mulle kätte harukordse võimaluse oma sõnu ellu viia," sõnas Saka mõisa omanik Tõnis Kaasik.

Mõisakompleksi taastamine toimus samm-sammult. Esimesena avas 2004. aastal uksed ohvitseride elamust ümberehitatud Saka Cliff Hotell koos restoraniga, seejärel sai pangaveerel asuvast piirivalve prožektorihoonest nelja seminariruumiga Meretorn, sõjaväe laohoonest kämpingumaja. Rajati pargiteedevõrk ja parklad. Mõisakompleksi taastamise lõppakordiks kujunes mõisa härrastemaja restaureerimine 2010. aastal, mis tegi Tõnis Kaasikust Muinsuskaitseameti 2010. aasta parima koostööpartneri, tõi talle Ida-Virumaa 2011. aasta tegija ning 2012. aastal Kohtla valla aukodaniku tiitli.

Varem vaid 50 meetri kõrguselt paekaldalt silmitsetav meri ilusa liivarannaribaga sai puhkajatele kättesaadavaks tänu kahele randa viivale trepile. Trepimademelt saab heita pilgu nn Põhjamaa vihmametsa sisemusse, laialehise lehtpuumetsa ja sõnajalatihniku lopsakusse, Eesti omanäolisele metsatüübile, mille metsateadlane Teodor Lippmaa nimetas klindimetsaks (Estonia clivosa).

Saka mõisapark on rekonstrueeritud 2011. aastal. Taastatud on algsele võimalikult lähedane teedevõrk koos teeäärsete pinkidega, rajatud on graniitkividest parklad, pargivalgustus, paviljon, pergola ning Eesti kivimite ekspositsioon. Kunagisest kruusaaugust ja sõjaväe prügimäest pargi serval sai 400 istekohaga laululava. Taastatud on ka mõisa militaarajaloost kõnelevad mälestusmärgid.

Saka mõisapargi dendroloogilise inventuuri andmetel esineb pargis 46 puu- ja põõsaliiki. Erilist äramärkimist väärib väga suurte parameetritega must pappel. Eesti mõisaparkidest on Saka park üks tähelepanuväärsemaid oma tammede poolest.

Saka mõisapark on riikliku kaitse all nii arhitektuurimälestisena kui looduskaitseobjektina. Lisaks jääb ta Ontika maastikukaitseala piiresse.

Järgnevatel aastatel valmisid hotelli laiendusena wellness SPA koos basseiniga, laululava, tennise- ja rannavõrkpalliväljakud. Militaarmälestusmärkidena taastati mõned kaevikud ja kaitserajatised kui osa Klindimõisa matkarajast.