Foto: Corbies/AOP
Marion Mänd 3. juuni 2014 17:00
Seljakotiränduritega suheldes oleks kasulik teada, mida nad tegelikult mõtlevad, arvas rahvusvaheline reisisait Matador network ja koostas väikese packpackers’ite sõnaraamatu.

Ütlevad: "Ma elasin Tšiilis."

Mõtlevad: Tegin kaks nädalat Tšiilis vabatahtlikku tööd.

Millegi koha põgus kiire külastamine ei ole enam lahe. Palju paremini kõlab, kui öelda, et olen seal elanud ? isegi kui see aeg on olnud nii lühike, et mu toataimed on selle kastmata üle elanud.

 

Ütlevad: "Kas toa hinnas on ka tasuta hommikusöök?"

Mõtlevad: "Kas hommikusöögilauas on ikka nii palju süüa, et saaksin seda iga päev endale ka lõunaks ja õhtuks piisavalt palju kotti toppida."

Pole olemas tasuta lõunaid, aga on olemas selline asi nagu kontinentaalne hommikusöök. Olgem ausad, see on põhimõtteliselt sama asi!

 

Ütlevad: "Ma ei ole näljane, sõin hilise lõuna."

Mõtlevad: "Hoian oma viimased eurod parem õhtuseks õlleks."

Seljakotirändurid on alati näljased! Ainult siis, kui nad tahavad oma viimase vahetusraha eest kohalikku alkoholi proovida, ei lase nad end näljatundel segada.

 

Ütlevad: "Ma olen kaotanud kokku lugemises järje, kui paljudes riikides käinud olen."

Mõtlevad: "Ma olen isegi sinust vähem maailma näinud."

Mida sagedamini inimene "unustab", mitmes riigis ta käinud on, seda vähem maid ta tegelikult näinud on.

 

Ütlevad: "Mulle lihtsalt jäävad keeled hästi külge."

Mõtlevad: "Mul on oma IPhone-s hea Google’i Translation rakendus."

Mitte keegi ei õpi ära Türgi keelt paaripäevasel Istanbuli reisil.

 

Ütlevad: "Paari tunniga sain aru, et klapime hästi. Nii et hoiame ühendust!"

Mõtlevad: "Järgmisel korral siia kanti sattudes tahaksin sinu juures tasuta öömaja. See suvemajake Sitsiilias, mida sa mainisid, ei kõla ju üldse halvasti."

 

Ütlevad: "Tulin siia, et saada tõelist kultuurset elamust."

Mõtlevad: "Tahan saada fotot põliselanikega kallistamas."

Kõik tahavad kogeda tõelist kohalikku kultuuri, aga on raske öelda, mis see siis täpselt on. Ehk peaks kultuuri sukeldumine käima nii: õppima ära kohaliku keele, üürima korteri ja maksma makse?

 

Ütlevad: "Ma ei osta suveniire."

Mõtlevad: "Ma ei oska neid ökonoomselt pakkida."

Mitte keegi ei suuda vastu panna suveniiridele. Ainult need reisijad, kelle seljakott on ääreni pudipadi täis, peavad nende ostmisest loobuma.

 

Ütlevad: "Olen vabakutseline reisikirjanik."

Mõtlevad: "Loe mu blogi!"

Muidugi kõlab see lahedalt, pealegi on igal blogipidajal väike hirm, et väheste lugejate tõttu peab ta lõpuks oma blogi sulgema.

 

Ütlevad: "Ma olen maailmakodanik."

Mõtlevad: "Ma olen Ameerika Ühendriikide kodanik."

Enamik, kes end maailmakodanikuks nimetab, on sündinud ja kasvanud Ameerikas.

Samal teemal

Kommentaarid  (3)

uhh?! 4. juuni 2014 07:24
Mis lollus see nüüd oli?!
Raido 3. juuni 2014 17:52
. 3. juuni 2014 19:56
Päris pask ei ole.
Elades ja töötades Soomes käin iga aasta mitmeid kordi Hispaanias ja Itaalias komandeeringutes . Reeglina ööbin odavapoolsetes hotellides, ja näen seal väga tihti oma kaasmaalasi.
Endast kui eestlasest ma reeglina märku ei anna--lihtsalt nii on mugavam.
Aga päris õige on jutt sellest hommikusöögi värgist--ajavad jah taskutesse ja kottidesse sööki.
Ja keskealised naised oskavad päris labaselt käituda purjus peaga. Tekst on ikka alla igasugust tsensuuri--teadmises, et keegi nendest aru ei saa. Seda just Itaalias. Mu naine ei uskunud mu jutte--ja sellepärast olen küllaltki tihti neid kurioosumeid filminud.
Hea, et selline "kultuuriturism" on lõppenud, kus kusagil tänavanurgal terve koor laulab haleda häälega ja kerjab sel moel raha. Kümmekond aastat tagasi, kui veel Lõuna Saksamaal tegutsesin , kohtasin selliseid kerjusturiste põhiliselt Münchenis ja Ulmis.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS