Seljakotirändurite sõnaraamat: mida nad ütlevad ja mida nad tegelikult mõtlevad (3)

Ütlevad: "Ma elasin Tšiilis."

Mõtlevad: Tegin kaks nädalat Tšiilis vabatahtlikku tööd.

Millegi koha põgus kiire külastamine ei ole enam lahe. Palju paremini kõlab, kui öelda, et olen seal elanud ? isegi kui see aeg on olnud nii lühike, et mu toataimed on selle kastmata üle elanud.

Ütlevad: "Kas toa hinnas on ka tasuta hommikusöök?"

Mõtlevad: "Kas hommikusöögilauas on ikka nii palju süüa, et saaksin seda iga päev endale ka lõunaks ja õhtuks piisavalt palju kotti toppida."

Pole olemas tasuta lõunaid, aga on olemas selline asi nagu kontinentaalne hommikusöök. Olgem ausad, see on põhimõtteliselt sama asi!

Ütlevad: "Ma ei ole näljane, sõin hilise lõuna."

Mõtlevad: "Hoian oma viimased eurod parem õhtuseks õlleks."

Seljakotirändurid on alati näljased! Ainult siis, kui nad tahavad oma viimase vahetusraha eest kohalikku alkoholi proovida, ei lase nad end näljatundel segada.

Ütlevad: "Ma olen kaotanud kokku lugemises järje, kui paljudes riikides käinud olen."

Mõtlevad: "Ma olen isegi sinust vähem maailma näinud."

Mida sagedamini inimene "unustab", mitmes riigis ta käinud on, seda vähem maid ta tegelikult näinud on.

Ütlevad: "Mulle lihtsalt jäävad keeled hästi külge."

Mõtlevad: "Mul on oma IPhone-s hea Google’i Translation rakendus."

Mitte keegi ei õpi ära Türgi keelt paaripäevasel Istanbuli reisil.

Ütlevad: "Paari tunniga sain aru, et klapime hästi. Nii et hoiame ühendust!"

Mõtlevad: "Järgmisel korral siia kanti sattudes tahaksin sinu juures tasuta öömaja. See suvemajake Sitsiilias, mida sa mainisid, ei kõla ju üldse halvasti."

Ütlevad: "Tulin siia, et saada tõelist kultuurset elamust."

Mõtlevad: "Tahan saada fotot põliselanikega kallistamas."

Kõik tahavad kogeda tõelist kohalikku kultuuri, aga on raske öelda, mis see siis täpselt on. Ehk peaks kultuuri sukeldumine käima nii: õppima ära kohaliku keele, üürima korteri ja maksma makse?

Ütlevad: "Ma ei osta suveniire."

Mõtlevad: "Ma ei oska neid ökonoomselt pakkida."

Mitte keegi ei suuda vastu panna suveniiridele. Ainult need reisijad, kelle seljakott on ääreni pudipadi täis, peavad nende ostmisest loobuma.

Ütlevad: "Olen vabakutseline reisikirjanik."

Mõtlevad: "Loe mu blogi!"

Muidugi kõlab see lahedalt, pealegi on igal blogipidajal väike hirm, et väheste lugejate tõttu peab ta lõpuks oma blogi sulgema.

Ütlevad: "Ma olen maailmakodanik."

Mõtlevad: "Ma olen Ameerika Ühendriikide kodanik."

Enamik, kes end maailmakodanikuks nimetab, on sündinud ja kasvanud Ameerikas.