"Monumendimehed" näitab, et inimelu on kunstist tähtsam (6)

Võiks öelda, et filmi tavapärast stsenaariumi on läinud päästma näitlejatest staariarmee, kuhu kuuluvad lisaks George Clooneyle, kes on ka filmi lavastaja, terve trobikond esimese suurusjärgu staare ning hinnatud karakternäitlejaid - Matt Damon, John Goodman, Bill Murray, Cate Blanchett, Jean Dujardin, Bob Balaban, Hugh Bonneville ja paljud teised.

Samas on filmi lugu, tempo ja kõik muu sinna juurde kuuluv just parajas koostises, et vaatajal tekib mõnus enesetunne. Kuid just enesetunde ja emotsioonide pärast ju kinno minnaksegi! Järelikult pole midagi halvasti.

Lugu ennastohverdavatest kunstipäästjatest

"Monumendimehed" põhineb tõestisündinud lool, mille keskmes on teadaolevalt suurim aardejaht inimkonna ajaloos.

Nimelt pannakse Teise maailmasõja lõppjärgus kokku üsnagi eriskummaline rühm, mis ei koosne sedapuhku eriväljaõppega dessantväelastest, vaid hoopis kunstiajaloolastest ja muuseumidirektoritest ja kuraatoritest, kellele Ameerika Ühendriikide president usaldab vägagi vastutusrikka ülesande: minna Saksamaale, et leida Hitleri käsul röövitud hindamatud kunstiteosed ning tagastada need nende õigusjärgsetele omanikele.

Tegemist on pealtnäha ilmvõimatu missiooniga, sest tagaotsitavad šedöövrid paiknevad sügaval vaenlase tagalas ning Kolmanda Reichi viimetel päevadel võib taganevale saksa armeele iga hetk saabuda käsk taiesed hävitada.

Kuidas tulevad selle ülesandega toime mehed, kes on rohkem tuttavad Michelangelo töödega, kui granaatide ja kuulipildujatega?

Kartmatud “monumendimehed” leiavad end keset sõjamöllu ning riskivad eluga, et päästa inimkonna suurimaid kultuuriväärtusi. Grant Heslovi ja George Clooney kirjutatud stsenaarium põhineb Robert M. Edseli raamatul “Monuments Men: Allied Heroes, Nazi Thieves and the Greatest Treasure Hunt in History”.

Filmi lavastajaks on George Clooney (“Märtsi iidid”, “Head õhtut ja õnn kaasa”). Filmis jääb kõlama mõte, et kunst on meie ajalugu ja seda ei tohi varastada ega ka hävitada. Seda pean hoidma ja imetlema.

Just nii nagu tegid vaprad mehed seda filmis! Kuid filmil on ka sügavam mõte: nimelt kirjeldab film seda, kuidas keegi – täpsemalt Hitler – soovis lisaks ilmalikule võimule veel midagi. Ta tahtis enda kätte tervet maailma koos selle kultuuriväärtustega! Mõnes mõttes võib öelda,et kultuur ongi see, mis teeb inimesest inimese.

Kui poleks kultuuri, siis poleks kultuursust ja poleks ka inimest, vaid eksisteeriks inimese sarnane loomaliik, mis tegutseb samamood ainult instinktide najal nagu ka tiiger, lõvi ja teisedki loomad.

Kriitikale vaatamata edukas

Kuigi on selge, et kriitikud filmi ei kiida, sest on tänu ohtrale Oscarite võitjate plejaadile pannud filmile suuri ootusi, siis vaatajatele tundub film peale minevat. Seda tõestab ka see, et film on Eestis kinokülastatavuse edetabelis esikolmikusse tõusnud.

Tänu George Cloony ja tema meeskonna eelnevatele tempokatele teostele oodati ,et ka "Monumendimehed" on intensiivne, tempokas linateos. Kuid selle kohta võiks öelda, et selline suhtumine on eelarvamus. Me kõik muutume ajas, nii ka näitlejad ja lavastajad.

Aga paraku kipub maailm olema selline, et kui oled varem osalenud ainutl tempokates kelmilugudes, sisi maailm hakkabki sinult ainult tempokaid kelmilugusid ja nendes osalemist ootama.

Cloony tegi seekord oma meeskonnaga lihtsalt kannapöörde. Ja kui aus olla, siis tulemus polegi nii paha, kui arvatakse. Mnjah, olen nõus sellega, et Cloony oleks filmi kaadritesse võinud rohkem selliseid vaateid koguda, mis ka otsekohe südamesse poevad ja silmale ilu pakuvad.

Selliseid paraku pole, kuigi on näha kohti, kust oleks võinud selliseid visuaalselt ilusaid kaadreid saada. Filmis on tõesti palju staatikat, kuid puudub dünaamilisus nii loo rääkimisel kui ka karakterite väljajoonistamisel. Karakterid on kogu aeg ühesugused, ei muutu, ja filmilugu on samasugune.

Samas tekkib küsimus, kas iga film peabki olema nagu adrenaliinimöll, kus sõidetakse nagu Ameerika mägedel? Ei pea. Elu on niigi pingeline, närviline ja õhtuti ka, kui inimesed rahu lootuses Facebooki avavad, siis kisutakse nad actionit täis happeningidesse, sest neilt nõuavad sõbrad, et nad jala pealt näiteks topsi täis õlut ära jooks, sest kui nad seda ei tee, siis peavad nad neile välja tegema. Niigi on ju pidevalt ora tagumikus! Tööl, kodus, tänaval, auto roolis ja ka trammis sõites.Tahaks natukenegi rahulikumat kulgemist. Ja viimast „Monumendimehed“ just vaatajatele pakubki.

Lihtsalt vaatad head lugu ja sul on selline tunne nagu jälgiks rahulikku oja kulgemist ja sulinat. Mõnus – ütleks selle peale. Kunst on tähtsam, kui elu Sellisele tähelepanekule jõutakse ka filmis. Ja see poelgi vale, sest kunsti loomiseks peab pingutama ja olema loov. Loovus tähendab paljut. Kui vaatame enda ümber, siis loovust ja nutikust väärtustatakse ka majanduses. Uskumatu! Aga tõsi. Oled loov ja nutikas, siis oled ka rikas. Sellepärast ongi film Eesti vaatajale ehk kohane, et meie majanduses puudub loovus ja nutikus, eksisteerime vahendustegevusel põhinevas majandussüsteemis.

See on lihtne, ostan odavalt, ja müün kallilt tegevus. Kuid mõtteviis peab muutuma, kui tahame kindlat majandussüsteemi ja rikust. Film on omapärane ka sellepärast, et tema kaadritesse tulevad pidevalt kuulsate kunstnike meistriteosed. See on nagu kunstiajaloo tund ja näitab, et maailmatasemel kunst pole ainult spetsialistide pärusmaa. Seda tuleb ka rahvaga jagada. Kui tahate ausalt teada, siis kuigi filmi ei kiideta, soovitan mina seda teil vaatama minna. Punkte saab film minult 9.