PALJU RÕÕMU: Maal on pildistamine lihtsam, sest seal on palju inimesi, kellest on elu jooksul vaid üks pilt tehtud. Kenya külades tekitas oma pildi nägemine lastele suurt elevust. Foto: Janika Tamm
Reisimine
11. mai 2013, 08:00

Kuidas pildistada reisil inimesi?

"Üks väljendusrikas ja hästi tabatud emotsioon avaldab sügavamat muljet kui kümned loodusvaated kokku," kinnitab eksootilistes riikides ringi rännanud Janika Tamm ja soovitab peale hoonete ja maastike kindlasti ka inimesi pildile püüda.

Mõistagi sõltub see, kuidas inimesi pildistada, kontinendist ja konkreetsest riigist. "Mina räägin oma kogemuste põhjal põhiliselt Kenyast, aga ka Ugandast, Rwandast, Tansaaniast ja Zambiast," kostab Janika Tamm, kes on Kenya reisimuljed talletanud ka mõne kuu eest ilmunud raamatusse "Minu Keenia".

Loa küsimine rikub pildi?

Inimeste pildistamise juures on suurim dilemma, kas küsida selleks luba või mitte. Richard I’Anson kirjutab maailma suurimas reisijuhis Lonely Planet, et luba peaks küsima. See võimaldab inimesele saada piisavalt lähedale, teha korduvfotosid ja annab kindlustunde, et kedagi ei pildistata vastu tahtmist.

Janika on eriarvamusel: "Parimad emotsioonid on võimalik tabada hetkedel, kui inimene ei tea, et teda pildistatakse ning ta tunneb end vabalt. Loa küsimine võib väga hea pildi ära rikkuda."

Janika on püüdnud linnades inimesi pildistada mõnest kõrgemast kohast, välikohvikust või rõdult, hea suumiga fotokaga ning salaja. "Teine võimalus on luba küsida ja inimese (näiteks tänavamüüja) tegevust pikemalt jälgides jäädvustada," soovitab ta.

Janika kogemusel on maal rännates pildistamine lihtsam. Seal see inimestele meeldib ja tihti kutsutakse pildistaja seejärel ka endale külla. Külas olles ajab ta meeleldi võõrustajatega juttu ja ootab hetke hea pildi tegemiseks. Ka on Janika pakkunud pildistatavale võimalust, et ilmutab parima foto temast ja kingib selle tasuta. "Pärast foto üleandmist uutest pildistada soovijatest puudu ei tule," naeratab ta.

Loa küsimine võib viia ka keeldumiseni. "Pildistajale on see pettumus, kuid keeldumist peab aktsepteerima," nendib Richard I’Anson ta ja lisab lohutavalt, et kui keeldunud on üks inimene, ei tee seda kindlasti ka kõik teised lähedusesolijad.

Mõnikord pole pildistamisest keeldumine seotud mitte millegi muuga, kui kohaliku usu või kultuuriga. Janikale meenub juhtum, kui pärast loa küsimist jooksid kaks kõrbehõimu tüdrukut hirmuga põõsasse. "Neile oli õpetatud, et foto abil saadakse ligi nende hingele," teab Janika nüüd.

Rahvarohke paik võib olla ebaturvaline

Marko Matvere sulest ilmunud ümbermaailmareisi seiklustest kõnelevas raamatus "Meri ja kuked" on seik, kus inimesed muutuvad pahaseks, sest neile tundub, et lakkamatult fotoaparaadi päästikule vajutavate gringode arvates on nad justkui tsirkusetolad. Janika soovitab inimest pildistades jälgida, et tegevus neid ei solva või halba tunnet ei tekita. "Kindlasti ei tohiks inimestele jääda muljet, et tunned huvi vaid hea pildi vastu, et seejärel minema kõndida," lausub naine.

Ka raha küsimine pildistajalt on levinud just neis piirkondades, kus käib palju turiste, kes soovivad inimestest ilma suurema huvita vaid paar klõpsu teha ja siis edasi minna. "Kohalikud arvavad, et tehtud fotodega teenitakse hiljem suuri summasid," on Janika rahaküsimise tausta uurinud.

Janika mõistab seda ka igati. "Kuidas te end ise tunneks, kui näiteks keset sõpradega rannas grillimist peatub teie kõrval maastur Uganda turistidega. Nad klõpsivad teie tegevusest sõnatult kümneid pilte ning lahkuvad minuti pärast. Õhtu jooksul toimub see kümneid kordi," palub ta igaühel end pildistatava olukorda panna. Janika lausub, et kui pilt on klõpsatud ja selle eest tullakse raha küsima, on tema ise foto kas kustutanud või andnud väikse summa. "Head tunnet see ei jäta," nendib ta.

Kenyas elamise ajast mäletab Janika sedagi, et linnades inimestele pildistamine ei meeldi. Samuti on seal, nagu ka paljudes teistes paikades maailmas, fotoka väljavõtmine tõsine turvaoht. "Sind jäetakse meelde ning veidi hiljem tühjemal tänaval võetakse fotokas lihtsalt käest ära," kostab ta.

Päris kindlasti on inimeste pildistamine reisil keerulisem kui asjade pildistamine. Kui aga inimesi ei kohelda vaatamisväärsuse, vaid piirkonna hinge kandjana, kellega ei peljata kas või pildi saamiseks suhelda, muutub reis mitu korda meeldejäävamaks.

Mida reisil pildistades vältida

Kui tead, milliseid vigu reisipilte vaadates kõige enam kohtab, on neid aga lihtne vältida – on vaja vaid veidi tähelepanelikkust ja mõttetööd! Reisifirma Estravel blogi toob välja kaheksa reisifotode levinumat viga.

Viltune horisont on eriti maastikufotode juures üks levinumaid vigu. Viltuse horisondiga pildid jätavad lohaka ja häiriva mulje, kuna silmapiir tegelikult ei ole viltu – isegi kui kõik muu tundub viltu olevat!

Kõige tähtsam on pildi keskel. Põhiline kompositsioonireegel, mida pildistades teada, on kolmandike reegel. Selle mõte on, et olulised objektid paigutatakse kaadris kolmandikele, mitte pildi keskele. Keskpunkti nimetatakse ka surnud punktiks, kuna keset pilti laiutavast objektist ei liigu pildivaataja silm ja mõte enam edasi ning nii jäävad pildid tihti tühjaks ja igavaks.

Inimeste asemel mustad kujud. Nii juhtub, kui pildistada inimesi vastu valgust. Sellest saab hoiduda, kui fotokal esiplaani valgustamiseks välk sisse lülitada. Sama nipp on kasulik ka päikeseloojangu taustal poseerides.

Pildistatud on liiga kaugelt. Ära kunagi kasuta kaamera digisuumi, see muudab pildi kvaliteedi kehvaks ja uduseks. Võta maksimum optilisest suumist või kõnni lihtsalt lähemale.

"Mina palmi all" stiil. Ära ole igav, ära seisa kõikidel piltidel ise koos vaatamisväärsusega. Hoopis põnevamad on pidid, kus koos vaatamisväärsustega on keskmes mõni kohalik.

Kõige olulisem on ebaterav. Kõige lihtsam viis korraliku kaameraga pilt ära rikkuda on lasta automaatfookusel teravustada millelegi, mis pole pildi sõnumi mõttes oluline. Kõige teravam objekt peab olema see, mille pärast pilt on tehtud. Vastasel juhul hajub tähelepanu muule ja idee läheb kaotsi.

"Katkised" asjad fotol. Kui fotot kadreerid, vaata hoolega, et kõik pildistatavad objektid ka tervenisti pildile mahuksid – majal katusehari, autol rattad, elevandil lont. Eriti inetu on, kui lõikad katki inimesed! Peadeta või käteta-jalgadeta inimesed mõjuvad pildil alati häirivalt.

Pildistatud on endale, mitte vaatajale. Paljud ei mõtle pildistades, kes fotosid hiljem vaatama hakkab. Facebooki pannakse pildid, kus ise hea välja nähakse ja mõeldakse, et teistel on ka huvitav. Aga ei ole! Püüa pildistada nii, et foto räägiks loo ka inimese jaoks, kes ise sinu kõrval ei seisnud. Sinu peas on lõhnad, soojus ja mälestused, aga pildivaataja piirdub vaid sellega, mida sa talle näitad. Ära ole isekas ja jaga temaga võimalikult palju.

Allikas: Estravel.ee