Kohe saab korda! Tarmo Tammingu neljarattaline reisikaaslane eelmisel aastal Aafrikas Kongos üsna keerulisena näivas olukorras. Foto: Erakogu
Reisimine
16. märts 2013, 08:00

Internet kubiseb reisipäevikutest: leia vaid õige

Kui Marco Polo või Nansen elaksid tänapäeval, siis saaksime nende maadeavastustest ja seiklustest jäämägede vahel lugeda reaalajas reisiblogist. Kuule-lennust pikemale ja Euroopast kaugemale viivale reisile minnes on internetipäeviku pidamine juba peaaegu normiks kujunenud.

Elo Odres

Internet on reisipäevikuid täis. Osa on aktiivsed ja täienevad järjest, autor rassib just praegu Antarktikas või Boliivia kõrbes. Teised kajastavad reise, mis lõppesid juba aastate eest, kuid on huvitavad lugeda sellegipoolest. Osa on kirjutatud pigem teistele: kirjutajast midagi isiklikku teada ei saa, küll aga jagab ta kenasti sorteeritult hulgaliselt kasulikke näpunäiteid. Teistes seevastu tundub autor olevat pigem isiklikul sisemisel teekonnal. Suurem osa reisiblogisid on kirjutatud nähtamatu pühendusega lähedastele: ma kirjutan, ma olen olemas, minuga on kõik hästi või vähemalt saab kohe korda.

Blogi kui ränduri visiitkaart

Reisiblogide lugemiseks tuleb aega varuda, sest võid sattuda sõltuvust tekitavasse võrku. Enamik blogisid viitab mõnele autori lemmikblogile. Nii võib jäädagi ühelt teisele liikuma ja lugema. Ka kõrval olevas blogide loetelus on kirjas vaid murdosa eestlaste seiklusi.

Aastatel 2009–2012 mitmel pool maailmas rännanud hiidlanna Tiiu Oga hakkas blogima, kuna "teistel turistidel on ka blogi". "Blogi on baasvarustus nagu seljakott ja sandaalidki," sõnastab Tiiu oma blogist nurgataga.blogspot.com tuttavas humoorikas võtmes.

Koos sõbranna Katsiga nii reisi kui ka blogimist alustades ei osanud Tiiu aimata, et mõlemat jätkub mitmeks aastaks. Praegu autoga Lõuna-Ameerika seiklev Tarmo Tamming tunnistab, et on saanud väga palju inspiratsiooni teiste reisijate blogidest.

"Aeg on midagi vastu anda," teatab Tarmo teiselt poolt maakera.

Vabakutseline fotograaf Maris Heinaru hakkas reisidest kirjutama, et mitte unustada, kus ta käinud ja mida näinud oli. "Pikapeale aitas kirjutamine mul nähtut-kogetut enda jaoks paremini lahti mõtestada, seda enam, et minu jaoks käivad reisimine ja pildistamine tihedalt käsikäes ning suure hulga fotode ülevaatamine ja väljavalimine on omamoodi reisi kokku võttev loominguline protseduur," selgitab omanimelist blogi pidav Maris.

Kui Tõnu Pihelgas kolm aastat tagasi viieks kuuks Aafrikasse sõitis, et terve Must Manner põhjast lõunasse läbi sõita, hakkas ta blogima eelkõige sõprade ja perekonna pärast. "Andsin blogimisega oma sõpradele ja perekonnale märku, et minuga on kõik okei. Kui mõnel päeval midagi ei kirjutanud, siis hakati juba muret tundma, kas midagi on juhtunud," räägib Tõnu.

Reisielamuste säilituspank

Kui blogi juba kord on pidama hakatud, kujuneb sellest omamoodi rutiin ja isegi sõltuvus. "Blogi kirjutamise kaudu lased emotsioonid endast välja, puhastud ja valmistad end ette uuteks elamusteks," kirjeldab Tiiu. Lisaks on oma blogi aadress nagu visiitkaart, mida reisil kohatud teiste eestlastega vahetada. "Pärast on hea üksteise käimistel silma peal hoida," teab ta.

Kolm aastat tagasi ümbermaailmareisil käinud Marika Tamm meenutab, et kuna rännakul tuli uusi emotsioone, kogemusi ja läbielamisi väga palju järjest peale, kippus eelmiste sära ja detailsus tuhmuma. "Blogi oli imeline viis ka iseenda jaoks kvaliteetsel viisil jäädvustada hetkeemotsioonid ning mõtted ja kogemused," ütleb Marika.

Reisipäevikut on hiljem endalgi hea lugeda. "Kodus jalgu kõlgutades ununeb ju kohe, et oled üldse kuskil käinud. Seal ridade vahel on aga peidus mitme aasta tegemised ja mõtted," räägib Tiiu. "Kõige parem on aga näha, kui palju ma inimesena olen arenenud. Kui alguses ei saa üksi teedki ületatud, siis pärast saad maailma teises otsas juba ise hakkama."

Marika sooviks oli algusest peale lisaks teekonnale maailma eri paigus jälgida ja kaardistada teekonda enda sees – mis toimub inimese psüühikaga sellist tüüpi ettevõtmise puhul. Ka see vägagi isiklik teema sai blogis kajastatud.

Tõnu on samuti oma blogi hiljem lugenud selleks, et taastada mälus konkreetsed sündmused ja tegevused. Ta kaalub Aafrikastki raamatu kirjutamist. "Kahjuks pole selles osas tegudeni veel jõudnud. Kui see peaks juhtuma, siis on blogi ja fotod täiesti asendamatud mäluvärskendajad, et üldse midagi kirjutada," arvab Tõnu.

Maris Heinaru tahaks oma lugudega ka teisi inimesi enda ümber reisima inspireerida. "Maailm on oma olemuselt sõbralik paik ning reisimine mitte ainult viis välise maailma nägemiseks, vaid ka oma sisemaailma avardamiseks, mis on seda väärt, et minna," räägib ta.