Reisi kirjanik Karl Ristikivi jälgedes!

Seda enam, et Eesti kirjanduse suurkuju Karl Ristikivi (1912–1977) reisisihtkohad olid paljuski needsamad, kuhu eestlase hing tänapäevalgi ihkab ehk näiteks Kreeka, Itaalia, Hispaania ja Kanaari saared. Lisaks veel arvukalt paiku, mille kohta leheruumi nappusel saab täieliku ülevaate kirjaniku 100. sünniaastapäevaks ilmunud raamatust "Karl Ristikivi teekonnad. 86 postkaarti reisidelt".

Kui võtta ette teekond Ristikivi jälgedes, tasuks ehk reisida nii, nagu kirjanik kunagi seda tegi ehk nagu vahendab rännumees Tiit Pruuli mainitud raamatus: "Ristikivi lendab rühmareisijana koos rootslastest turistidega sihtkohta, edasi liigub aga üsna palju omapäi, külastab kõiki olulisimaid turismiobjekte, väga paljusid muuseume, suurmeeste kunagisi elukohti."

Tartu Ülikooli geograafina lõpetanud Ristikivi põgenes sõjakeerises 1943. a Soome, kust järgmisel aastal sõitis edasi Rootsi. Ta käis palju ringi ka Rootsis, tema kaugemad reisid algasid just sellest riigist.

Seejuures on ehk veidi lohutav teada, et tollelgi ajal ei kulgenud reisimine viperusteta. Näiteks selgub Ristikivi "Päevaraamatust", et reisides Stockholmist Kreekasse, möödusid ööd vastu 15. ja 16. oktoobrit Ateena hotellitoas kellegi purjus rootslase räuskamise ja möla saatel.

Pärast magamata ööd tabas teda järgmine halb üllatus: Korfule ei saa lennata, sest sealne aerodroom olevat korrast ära. Kirjanik pidi sellele saarele sõitma laevaga turismiklassis ja nii ei saanud ta oma esimese juubeli sünnipäeva lõunat süüa kaetud linaga laua juures.

Paar päeva hilisema templiga on kolleeg Bernard Kangrole teele läinud postkaart kauni vaatega Korfu lähedasest Pontikonissi saarest. Kuid kaardi tagaküljel ei ole meeleolu nii päikeseline – seal kurdab Ristikivi oma reisivintsutuste üle, mille krooniks ilmategijad saadavad ühe äikesevihmahoo teise järel.

Aga – kui kauguseigatsus on veres nagu Ristikivil, siis ei sega sellised seigad järgmist reisi ette võtmast. Järgnevalt olgu ära toodud mõned eestlastelegi kättesaadavad paigad, kuhu tasub kirjaniku jälgedes kiigata.

Kreeka

Kreeka oli Ristikivi üks lemmikpaiku, seal käis ta 11 korda. Kreeka meeldis talle nii, et ta rõõmustas ainuüksi sellegi üle, kui Türgist Smyrnast naasnud lennuk tegi 1966. aastal vahemaandumise Rhodosel: "Sain vähemalt jala Kreeka pinnale!" Kreekast, selle ajaloost ja inimestest sai ta inspiratsiooni ka oma raamatute "Viimne linn" (1962) ja "Surma ratsanikud" (1963) kirjutamiseks. Viimses raamatus on krooniku sulg jäädvustanud oma esmakohtumise Rhodosega: "Ma ei olnud seda saart kunagi näinud, aga kui meie laev rannale lähenes, oli mul tunne, nagu tunneksin seda juba ammu. Mina, kes ma lapsest saati olen kodumaata, tundsin korraga, et ma viimaks olin koju jõudnud." Samas Kreetal asuvat Knossose paleed nimetas ta teataval määral pettumuseks. Ajaloolisi paiku, mis oleksid kirjanikku vaimustanud, oli üldse vähe.

Taani

Taanis käis Ristikivi kaks korda. Kui oma esimesel reisil kiitis ta sealseid kuulsaid võileibu, siis teisel käigul õppis Kopenhaagenit tundma oma poolelioleva romaani "Kahekordne mäng" (1972) jaoks. Raamatus ajaloolist mõrvamüsteeriumi lahendav eradetektiiv elas Ristikivi raamatus aadressil

Ny Vestergade 13, kuhu ka päriselus kostavad Kopenhaageni Raekoja kellalöögid.

Hispaania

Ristikivi esimene käik Hispaaniasse viis ta Mallorcale. Palmast on pärit kirjaniku romaani "Surma ratsanikud" (1963) peategelane, jõuka kaupmehe kasupoeg ja prantsuse rüütli sohilaps Pedro de Montblanch. Kui Pedro romaanis saarelt lahkub, õhkab ta: "Mu kaunis kodusaar Mallorca, just sel kevade ilusaimal ajal, rõõmsalt roheline, õitsvate mandli- ja kirsipuudega kõigil mäenõlvadel, tundus mulle siis (ja alati) kõige armsama paigana maailmas."

Jeruusalemm

Jeruusalemmas käik kujunes kirjanikule pingutavaks. Oma suurimaks elamuseks sealkandis peab ta hoopis Petlemma, kus tal olevat õnnestunud näha ka tähte. "See kõik tundub praegu uskumatu, eriti see, et mul võimalik on olnud kõiki neid paiku oma silmaga näha."

Rootsi

Rootsis elades ei pidanud Ristikivi paljuks ringi rännata oma kodumaalgi. 1948. aasta juulis jõudis kirjanik Rootsi kõrgeima mäetipu – 2106meetrise Kebenkaise juurde, mis asub 150 kilomeetrit põhjapöörijoonest põhja pool.

Ja kuigi mäed ise talle suuremat muljet ei avaldanud, võrreldes teiste paikadega Rootsis, leidis ta sealtki oma suhkrutüki: "Kullerkupud õitsevad seal, mida mujal Rootsis naljalt ei trehva."

Itaalia

Itaalia oli samuti Ristikivi üks meelispaiku, kuhu ta jõudis suisa viiel korral. Itaalia vaimustuses säilitas ta siiski kriitilist meelt ja näiteks tänapäevalgi poppi turismiatraktsiooni Marcus Aureliuse ratsamonumenti nimetas ta Kapitooliumile eksinuks, sest koht ei imponeerinud talle teps mitte: "Ei kuule siin keegi ajaloo tiivalööke, ja isegi haned, kes omal ajal kaagutamisega Rooma päästsid, on ammugi vaikinud."

Kirjanikud olid kõvad rändurid

Nagu selgitab kirjandusteadlane Janika Kronberg, algas eestlaste suurem reisimine XIX sajandi lõpul, kirjutab viimase Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen. Rohkelt reisikirju avaldasid kaks Eduardi, Vilde ning tema tädipoeg Bornhöhe. Bornhöhe kirjutas Palestiinast, Egiptusest, Itaaliast ja Kreekast. Aastaid võõrsil viibinud Vilde tutvustas eesti lugejaid nii Pariisi maailmanäituse kui ka Makedoonia mässulistega. Friedebert Tuglas kirjutas Põhja-Aafrikast ja Lõuna-Euroopast ning Andres Saal jõudis välja Jaavale. Selle nädala Maalehes soovitab Jüri Aarma käia Fridebert Tuglase ja Eduard Viiralti jälgedes Marokos. Tunda Tuglase kirjeldatud Marrakechi tulist taevast ja astuda kohvikusse, kus Viiralt joonistamas käis.

Ristikivi põgenes reisides

Kes soovib Karl Ristikivi reisikirest rohkem aimu saada, neil tasub sirvida raamatuid "Karl Ristikivi. Päevaraamat 1957–1968" (2008, Varrak) ja "Karl Ristikivi teekonnad. 86 postkaarti reisidelt" (2012, GoGroup).

Esimene avab Ristikivi depressiooni, igavikuhirmu ja üksinduse, millest väljapääsu otsib ta ka reisides, eriti soojadele Vahemere- maadele. Teine annab kirjaniku reisidest täieliku ülevaate postkaartides, aitab kindlasti paremini mõista Ristikivi ajalooainelist loomingut ja toob ta lähemale ka inimesena.