REISI ÜKS EESMÄRKE: Vallutada 2061 meetri kõrguse Hoverla tipp. Foto: Sander Silm
Sander Silm 27. oktoober 2012 08:00
"Meie ei müü eksootiliste maade valuutasid," teatas Swedbanki teller minu palve peale osta Ukraina grivnasid. Kahjuks ongi Ukraina muutunud meist paljude jaoks eksootiliseks maaks, kuhu pole justkui enam asja ja mistõttu jääb nägemata see kauni looduse ja rikkaliku kultuuripärandiga suurriik.

Ligi 45 miljoni elanikuga Ukrainast on raske ülevaadet saada isegi pikema reisi vältel, sestap keskendusime vaid Lääne-Ukrainale ja Taga-Karpaatiale. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et isegi vaid kahest oblastist ülevaate saamiseks jäi kuue päeva pikkusest reisist vajaka.

Teedevõrk koosneb sageli vaid aukudest

Reisi Lääne-Ukrainasse on kõige nutikam alustada Rava-Ruska piiripunktist, kuhu jõuab Poola poolt Ukrainasse sisenedes. Loomulikult võib Ukrainasse minna ka üle Valgevene, kuid selle jaoks tuleb muretseda Valgevene transiitviisa ning oma transpordiga minnes on täielik peavalu Valgevene-Leedu piir, mistõttu oleks ehk targem seda kohta vältida. Samas – ka Poola-Ukraina piiri ületamine ei kulge väga hõlpsalt ning arvestada tuleb tunde kestva passimisega.

Esimene asi, mis Ukraina piiri ületades üllatab – ja seda negatiivselt –, on teed. Või õieti korralike teede puudumine. Suuremad maanteed on küll enam-vähem korras, kuid rajoonikeskusi ühendav teedevõrk koosneb paljudel juhtudel vaid aukudest. Seega sõites Ukrainas punktist A punkti B tuleks sõiduks kuluv aeg mingi koefitsiendiga läbi korrutada. Ainult siis püsite enam-vähem graafikus.

Maa-alune klooster: vaata ise, kuidas välja saad

Kuid sellele vaatamata ei maksa käega lüüa, sest vaadata on Ukrainas enam kui veel. Võrreldes usuleigete eestlastega on ukrainlased üsna jumalakartlik rahvas, kes ei pea pühapäeviti paljuks ka kirikus käia. Seetõttu on Ukrainas üksjagu külastamist väärivaid pühakodasid.

Üks neist – kunagine maa-alune klooster asub Lvivist 17 kilomeetri kaugusel Stradchis, mille lähedal asuvale Stradetski mäe jalamile asus 16. sajandil elama üks Kiievi-Petšerski kloostrist lahkunud munk. Hiljem ühinesid temaga veel teisedki jumalavennad, kes elasid mäe sisse ehitatud koobastes oma vaga elu. Paraku lõppes kloostri tegevus 14. sajandil, kuna 1243. aastal ründasid Stradchi tatarlased, kes ühe legendi kohaselt tapsid nii kloostrisse peitunud mungad kui ka külaelanikud.

Sellegipoolest on Ukraina kreeka-katoliiklastele Stradchi koobasklooster jätkuvalt märgilise tähendusega, mistõttu vähemalt pühapäeviti on see rahvast tulvil.

Kloostri käikuderägastikus kulgedes tuleb aga arvestada sellega, et erinevalt Euroopast pole Ukrainas kombeks turistide eest liiga palju hoolitseda ehk teisisõnu – vaata ise, kuidas sa sealt hiljem ka välja pääsed. Kuid uskuge, isegi väikesed klaustrofoobiahood käikuderägastikus on seda kõike väärt.

Lviv kui Ukraina väike Pariis

Lääne-Ukrainale on sügava jälje jätnud tema enam kui kirev ajalugu. Näiteks Lvivi oblast on sisuliselt värav Karpaatidesse. See piirkond on olnud läbi sajandite tapluste tallermaaks. Lääne-Ukraina on kuulunud nii Poola-Leedu vürstiriigi, Austria-Ungari impeeriumi kui ka Poola koosseisu. Sealjuures on ukrainlastel meiega hämmastavalt sarnane saatus. Nii tegutses seal 1918. aastal lühikest aega Lääne-Ukraina vabariik ning just Molotovi-Ribbentropi pakt oli see, mis viis Lääne-Ukraina 1939. aastal Poola alt Nõukogude Liidu koosseisu.

Lvivis ootab meid ees euroopalik vanalinn, mistõttu Lvivi kutsutakse Ukraina väikeseks Pariisiks. Tõsi küll, praegusele Lvivile on nõukogude aeg jätnud oma pitseri, kuid vaatamata sellele saab aimu ka linna kunagisest impeeriumiaegsest hiilgusest. Ega ilmaasjata pole Lvivi vanalinn kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Lvivi südalinn on sõna otseses mõttes täis pikitud pisikesi kohvikuid ja kohvipoode, kusjuures neile kohvigurmaanidele, kes otsivad teravaid elamusi, soovitaks sellist kohvikut nagu Masoch Cafe.

Nimelt elas 19. sajandil Lvivis kirjanik Leopold Ritter von Sacher-Masoch, kelle looming on andnud maailmale mõiste `masohhism’. Kuna Sacher-Masochi loomingust käib punase niidina läbi enesepiinamise soov, siis ei pea ka Masochi kohviku ettekandjaneiud paljuks teile soovi korral paar piitsalööki anda.

Kui peksa saab tasuta, siis tass kohvi raekoja platsil asuvas kohvikus maksab 1–2 eurot ja sarnast summat küsitakse teisteski südalinna kohvikutes.

Taga-Karpaatide metsik võlu

Sarnaselt Lvivi oblastiga on Taga-Karpaadid väga kireva ajalooga. Taga-Karpaatia oblast moodustati alles 1946. aastal ja praegu piirneb see nelja riigiga: Rumeenia, Ungari, Slovakkia ja Poolaga. Oblasti pindalast 80 protsenti moodustavad mäed ja lisaks ukrainlastele elavad seal veel ka etnilised ungarlased, rumeenlased ning hutsuulid.

Siis pole ka midagi imestada, kui näites Ungari piiri lähedal asuvas Beregove (ungari keeles Beregsz?sz) linnas nähvas poemüüja ukrainakeelse pöördumise peale, et päramine aeg oleks ungari keel ära õppida!

Muide, väike vahemärkus keeleoskuse kohta. Need, kes arvad, et Lääne-Ukrainas saab vene keelega enesestmõistetavalt hakkama, on kahjuks eksiteel. Me kohtasime külades üksjagu inimesi, kes rääkisid eranditult ukraina keelt. Kuid kuna ukraina ja vene keel on ikkagi suhteliselt sarnased, siis said kõik jutud kenasti ära räägitud.

Beregove ja selle lähedal asuva Vinogradovi (ungari keeles Szevljucz) linnakese üheks märksõnaks on viinamarjakasvatus, kuna just see piirkond on Taga-Karpaatide üks soojemaid. Kohalikku veini otsides oleks kõige õigem küsida inimestelt tänaval, kas nad teavad mõnda väiksemat veinikeldrit. Ja väga suure tõenäosusega juhatataksegi teid seejärel õigesse kohta.

Luuavarrega kõrgeimat mäetippu vallutama

Meie reisi üks eesmärke oli Ukraina kõrgeima tipu, Taga-Karpaatides asuva 2061 meetri kõrguse Hoverla vallutamine. Mäetipu vallutamine algab küll kusagil 900 meetri pealt, mistõttu algul võiks arvata, et asi see 1000 meetrit vastu taevast siis visata pole. Tegelikult tuleb viimased sajad meetrid kohati vaat et neljakäpakil ronida. Seega, kui lähete Hoverlat vallutama, tasuks kaasa võtta käimiskepid. Minul ajas asja ära üks tee ääres vedelenud luuavars.

Niisiis pole teekond Hoverla tippu pelgalt jalutuskäik grüünes: kõigepealt on metsavöönd, kus põliskuuskede juurtel komberdades veel ei tea, et tegemist on süütu eelmänguga. Seejärel kadakate vöönd ning lõpuks juba eelkirjeldatud tõus. Kuid vaade, mis avaneb nii üles ronides kui ka tipus olles, kompenseerib kuhjaga kogu pingutuse.

Mägedes ei tohi aga hetkekski unustada, et neil on mitu palet. Ja mõni neist on ka traagiline. Nii jääb Hoverla tipust laskudes teele üks hauakivi, kuhu raiutud kahe noore inimese nimed. 2009. aasta 1. jaanuaril läks üks noorpaar mägedesse pildistama, kui järsku puhkes lumetorm.

Hinnad eestlast just jalust ei raba

Nagu arvata võib, Ukraina hinnad pidevas hinnatõusus karastunud eestlasi just jalust ei raba, kuid võrreldes Eestiga polnud nad ka just karjuvalt odavad.

Kohalike sõnul pole inimeste palgad seal just kõige paremad: keskmine kuuteenistus jääb 300 euro ringi ja vanaduspension on 100–120 eurot. Paljud käivad Taga-Karpaariast ka tööl välismaal, eelkõige Ungaris, Poolas, Tšehhis ja Slovakkias.

Bensiin 95 (liiter) 1–1,2 eurot

Tass kohvi 0,5–1,2 eurot

Käsitsi valmistatud vareenikud 1,5 eurot

Šokolaadikommid (kilo) 5–5,6 eurot

Pudel kohalikku õlut 0,5–0,6 eurot

Banaanid (kilo) 1,5 eurot

Õun (kilo) 0,65–1 eurot

Liha (kilo) 6,5 eurot

Juust (kilo) 6,5 eurot 

Vaata galeriid SIIT