Olavi Antons: "Tenerifel saab iga keskmine eestlane hakkama!" (7)

"Kui ma olin varateismeline, siis elas meie õue peal üks kõvasti vanem noorsand, kes merekoolis käis," kirjeldab Olavi, kuidas mõte Tenerifele elama minna üldse tekkis. "Mäletan kogu hoovi nagamanne istumas poolkaares ümber vaibakloppimise puu, too merekoolis käinud noorsand oli meie keskel, nõjatus nende torude vastu, tõmbas Marlboro suitsu, kohendas oma tuttuusi teksaseid ja rääkis meile kaugest ja imelisest linnast nimega Las Palmas. Kus keeb elu, kus ookean on helesinine ja kõik panevad hommikust õhtuni pidu. Niisiis otsustasin ma nii 11–12aastaselt, et elul ei ole mõtet, kui Las Palmast ei näe." Kogu mõttetegu käis ajal, mil Olavi oli ETV lastelavastuste esinäitleja – meenutagem või krimilugu "Kollane mask".

Arsti soovitusel soojale maale

"Ma ei talu külma, porist ja pilves ilma. Iseäranis, kui pilvitab kuu aega järjest," muigab Olavi. Seepärast vaatas ta maailma soojematesse ja valgematesse nurkadesse sattudes juba kümme aastat ringi sellise pilguga, et kas suudaks seal elada või mitte. Alati oli vastus ei. Kuid kolm aastat tagasi soovitas perearst Olavi elukaaslasele Eikele töisest pingest tingitud stressi leevendamiseks vähemalt kahenädalast puhkust ilma mobiiltelefonita ja kodust kaugel. "Et arsti sedasorti ettekirjutused ravimisoodustuse alla ei käi, siis kasutasin ära oma vanu tutvusi reisibüroodes ja hoidsin pidevalt silma peal viimase hetke pakkumistel Gran Canariale," kirjeldab ta.

"Aga ma oskasin oma ahnuses nii kaua venitada, et Gran Canaria piletid osteti lihtsalt kõik ära ja saada oli võimalik vaid lennukipileteid Tenerifele. Majutuseks otsisime kähku netist apartemendi ja nii me siia lendasimegi. Tenerifel sai mulle paari päevaga selgeks, et üks Eestist pärit keskmise kohanemisvõimega inimene saab siin hakkama, kui tahab."

Kas see samm oli vettehüpe tundmatus kohas või olid sõbrad ees ootamas? Ikka paras vettehüpe, möönab Olavi. Turistina Tenerifel viibides sai ta tuttavaks kohaliku eestlanna Maarikaga, kes oligi tema ainuke kontakt kohapeal. "Teda ma siis õhtuti enne ärasõitu MSNis piinasin igasugu mõttetute ja veel mõttetumate küsimustega," muigab Olavi. "Maarika tuli mulle ka lennujaama vastu, kui ma 2008. aasta aprillis meie kassidega Tenerife lõunalennujaamas maandusin, ja andis esimeseks ööks ulualust. Järgmise öö veetsin Palm Maris, rendikorteris. Korteri vahetasime kaks aastat tagasi välja, aga elame endiselt Palm Maris."

Olavi ja ta kaasa pole ainsad eestlased, kes end Tenerife päikese kätte elama sättinud. "Tenerifel elab kokku mõnikümmend eestlast, kellest suuremat osa ma olen hakanud kliimapagulasteks hüüdma," pajatab Olavi. "Kliimapagulased on eestlased, kes tulevad siia peamiselt talveks. Nooremad otsivad mingi töö, millega peavari ja ninaesine kinni maksta, aga viimastel aastatel on tekkinud ka pensionäre, kes talve siin üle elavad. Elu maksab Tenerifel samapalju kui Eestiski, üür on ainult krõbedam, aga sellest murest saadakse üle kamba peale suuremaid kortereid üürides. Seltsis segasem pealegi."

Ning ehkki internet on Olavi sõnul Tenerifel üle mõistuse kallis, on ta siiski tänapäeval nii vajalik asi, et kõik on võrgus."Lehed on online’is, Skype’iga saab kodustega rääkida – meil pole Remarque’i ajad enam, kus emakeeles suhtlemiseks peab kohvikutesse kogunema ja ahnelt kuu aja vanuseid lehti käest kätte rebima."

Et ära elada, tuleb aga midagi teha. Olavi valis raha teenimiseks reisikorraldaja töö. Kas ta teab sellest saarest nüüd absoluutselt kõike? "Kõike Tenerifest ei tea keegi. Vahel jääb mulle mulje, et kõige vähem teavad Tenerifest veel kanaarlased ise," ütleb Olavi naerdes. Eriti ignorantsed ollakse tema sõnul konkista ja selle eelse perioodi suhtes, ja mitte väikest rolli mängib siin Franco ja tema mäletamist mitte soosiv poliitika.

"Raamatud on ju olemas, netist leiab, aga selleks, et Tenerife vastu huvi äratada, peab saarde kõigepealt ise ära armuma. Ja selleks platoonilised suhtevormid ei sobi, Tenerifega tuleb tuttavaks saada."