Mehed hakanud jumalat paluma, et kui see nad kaldale aitab, ehitavad nad kiriku. Jumal võtnud neid kuulda: korraga kuulnud mehed kukelaulu ja jõudnud selle järgi sõudes kaldale. Sõnapidajate meestena ehitanudki nad kiriku, mille alus surnuaial on näha tänagi.
Aarniste sõnul on Nõva kirik mandri vanim puukirik. "Algul me kemplesime Ruhnuga, arvasime, et meie kirik on vanem, ehitatud 1636, aga ajaloolased kiskusid seinad lahti, võtsid puuproovid ning panid seejärel sada aastat otsa, et see on ehitatuid 1740," on Aarniste nördinud.
Kohe kiriku kõrval on kalmistu, kuhu on lisaks teistele maetud ka mõisaproua Josephine. Kusjuures teistpidi kui kõik ülejäänud, kuna ta laskis end matta näoga mõisa poole, et kui ükskord on aeg üles tõusta, näeb ta kohe oma mõisa. Seega on Josephine`i kääpa kivirist jalutsis.
Veel on Nõva surnuaial meremeeste ühishaud. Omal ajal uhtus meri Nõva randa viie meremehe surnukehad. Kes nad olid ja millise laeva pealt pärit, jäigi saladuseks ning nad maeti lihtsalt surnuaia nurka. Kuid ühe vana kaluri hingele ei andnud tähistamata haud rahu ning nii püstitas ta sinna kivi, mille otsas kõrgub ankur.
Kommentaarid (0)