ÕL 17. juuli 2010 09:00
Legend räägib, et mehed olnud merel, aga äkki tekkinud sedavõrd paks ja tihe udu, et ei osatud sõuda enam kaldale.

Mehed hakanud jumalat paluma, et kui see nad kaldale aitab, ehitavad nad kiriku. Jumal võtnud neid kuulda: korraga kuulnud mehed kukelaulu ja jõudnud selle järgi sõudes kaldale. Sõnapidajate meestena ehitanudki nad kiriku, mille alus surnuaial on näha tänagi.

Kohe kiriku kõrval on kalmistu, kuhu on lisaks teistele maetud ka mõisaproua Josephine. Kusjuures teistpidi kui kõik ülejäänud, kuna ta laskis end matta näoga mõisa poole, et kui ükskord on aeg üles tõusta, näeb ta kohe oma mõisa. Seega on Josephine`i kääpa kivirist jalutsis.

Veel on Nõva surnuaial meremeeste ühishaud. Omal ajal uhtus meri Nõva randa viie meremehe surnukehad. Kes nad olid ja millise laeva pealt pärit, jäigi saladuseks ning nad maeti lihtsalt surnuaia nurka. Kuid ühe vana kaluri hingele ei andnud tähistamata haud rahu ning nii püstitas ta sinna kivi, mille otsas kõrgub ankur.