Jõuluvana elab vist tõesti Soomes

Viimasel ajal usutakse üha enam, et jõuluvana elab Soomes. Varem väideti, et taadi ja tema põhjapõtru kantseldavate punamütsiliste kodakondsete elupaik on kaugel Lapimaal Kõrvatundrul Savukoski kandis, mis jääb üsna Vene piiri lähedale. Kahe põhiseaduse järgi elanud Kõrvatundur on nime saanud oma maastiku järgi – sealsed künkad näevad välja nagu karu kõrvad. Selle, et jõuluvana just sealkandis elab, pakkus välja Soome Yleisradio algusaegade legendaarne diktor Markus Rautio, kes peenikesele perele hirmsasti meeldinud “Onu Markuse lastetunde” koostas. Nood saated olid eetris 1920. aastatel.

Kõrvatundur on kogu maailma kärast kaugel, sinna ei vii isegi korralikku teed. Fanaatikud, kes neisse paigusse pääseda üritavad, peavad läbima kümneid kilomeetreid puutumatut kõnnumaad. Tänapäeva pragmaatilise maailma jaoks on see lootusetu ääremaa, kus pole mingil juhul võimalik tulutoovat äri teha.

Nii hakati juba 1960. aastail agaralt asju ajama, et tuua jõuluvana majapidamine üle polaarjoonele Rovaniemi linna kanti. Seegi kord oli mängus tuntud raadiohääl, 1940.—1950. aastate hommikukohvisaadetest tuttavaks saanud toimetaja Niilo Tarvajärvi ehk lihtsalt Tarva.

Tarva tegutses ennastunustavalt, et Jõulumaa projekti käivitada. Sõnades teda küll toetati, ent raha plaanide elluviimiseks tilkus vähe. Käes olid juba 1980. aastad, kui Rovaniemil hakkas kerkima Soome ja kogu maailma laste jõulupeibutis. (Rootslased jõudsid selleski vallas ette!)

1990. aastad on tõestanud Tarvajärvi idee geniaalsust. Viimastel aastatel on jõulude eel Lapi Jõulumaal käinud lennukitäite viisi lapsi, kes tahavad jõulutaadile tere öelda, põhjapõdraga sõita ja muidugi palju-palju kingitusi osta. Tänavu astuti polaarjoonel jõulude kommertslikuks muutmisel jälle pikk samm edasi: mõni nädal tagasi avati Santapark, uus ja ahhetama panev jõuluriik. Soome lapsi on seal käinud juba palju.

Onu Markuse jõuluvana oli lahke pika habemega papi, kes nii lastele kui ka täiskasvanuile ennekõike head meelt tahtis teha. Tänapäeva jõulutaat näeb välja samamoodi, aga rõõmu oskab ta valmistada põhiliselt vaid kingitustega. Soome kaubanduses on detsember põhiline müügikuu, kui rahvas ka halvast aastast hoolimata ikka korralikud ostud teeb.

Jõuluõhtul võib päris tavalinegi inimene jõuluvana mängides korraliku summa teenida. Vilunumad jõuavad läbi käia kümneid kodusid, saades iga kord etteaste eest 100–200 marka. Nii pistab tragi mees või naine valget habet ja punast mütsi kandes taskusse märkimisväärse hulga markasid.

Soome aga poleks Soome, kui jõuluvanalgi vaenlasi poleks. Ennekõike on taadid kirbule võtnud maksuamet, kes nendegi teenistuselt koore tahab riisuda. Seni on jõulumehed harva maksu maksnud ja vaevalt rahvas neid sellepärast altkulmu põrnitseb. Ja üldse, kuidas saabki üks maksuametnik teada, kes tegelikult pika valge habeme taga on.