Maailm
2. aprill 2005, 00:00

Johannes Paulus II lahkub vaikselt Looja juurde

Eile õhtul pärast kella üheksat teatas Itaalia ajakirjandus paavst Johannes Paulus II (84) surmast. Kiiresti kordas seda teadet telekanal CNN. Kell kümme õhtul kinnitas Vatikani esindaja Peetri väljakul tehtud avalduses, et paavsti surmateade ei vasta tõele.

Paavsti tervislikku seisundit jälgivad arstid olid siiski selleks ajaks kaotanud lootuse, et katoliku kiriku pea võiks veel paraneda. Nii tekkisid tal eile õhtul kella kaheksa ajal hingamisraskused ja neerupuudulikkus ning ta kaotas teadvuse. Ajakirjanduse andmetel suudeti teda eile õhtul elus hoida ainult aparaatide abil.

Paavsti seisund halvenes järsult juba neljapäeva õhtul, kui tal tõusis kõrge palavik, mille põhjustas kuseteede põletik. Vatikani esindaja sõnul sai paavst «Püha Jumalaarmu», mis on raskesti haigetele ja surijatele mõeldud armulaud. Vatikani esindaja ütles, et paavstile selgitati neljapäeva õhtul tema seisundi tõsidust, kuid Johannes Paulus II eelistas haiglasse minekule Vatikani jäämist. Seda võeti kui märki, et paavst on valmis surema.

Eile hommikul kinnitas Vatikan kirikupea tervisliku seisukorra järsku halvenemist ning andis mõista, et Johannes Paulus II surm võib olla lähedal.

Eesti aja järgi kell pool kümme hommikul saabus Vatikani ka kardinal Camillo Ruini, kelle ülesannete hulka kuulub katoliku kirikupea surmast teatamine. Itaalia meedia teatas seejärel, et paavst Johannes Paulus II on langenud koomasse, kuid Vatikani sõnul oli see info ekslik.

Juba 20 aastat katoliku kirikupead esindanud Joaquin Navarro-Valls oli eile lõuna ajal silmanähtavalt liigutatud, kui temalt küsiti, kuidas ta ise paavsti seisundit hindab.

«Praegusel hetkel ei ole minu tunnetel kindlasti tähtsust, see on vaatepilt, mida ma pole 26 aasta jooksul kunagi varem näinud... Paavst on selge mõistuse juures ja erakordselt rahulik, kuid tal on raskusi hingamisega,» ütles ta murduva häälega.

Õhtupoolikul anti Vatikanist teada, et raskes seisundis paavst Johannes Paulus II kinnitas veel eile arvukalt ametissenimetamisi katoliku kiriku sees. Vatikani avalduses öeldi, et paavst kinnitas ametisse 17 uut piiskoppi ja peapiiskoppi ning rahuldas kuue lahkumispalve.

Ametisse määrati ka neli Vatikani esindajat. Ka seda teadet võeti veel ühe märgina, et paavsti elupäevad hakkavad lõpule jõudma.

«Paavst Johannes Paulus II kustub vaikselt,» tsiteeris Itaalia uudisteagentuur AGI eile päeval Poola kardinali Andrzej Maria Deskuri, kes on katoliku kiriku juhi lähedane sõber.

Poola rätsepa pojast katoliku kiriku peaks

Alates 1522. aastast esimesel mitteitaallasest paavstil on seljataga põnev elu. Töötades kaplani, dotsendi, piiskopi ja 1978. aastast alates paavstina, ei unustanud Karol Wojtyla teatrit. Ta on kirjutanud viis teatritükki ja ühe stsenaariumi.

Karol Wojtyla sündis 18. mail 1920. aastal Krakovist 50 kilomeetri kaugusel Wadowices rätsepa pojana. Kaheksa-aastaselt kaotas ta ema,11aastaselt ainsa venna ja 21aastaselt isa.

Karol Wojtyla oli noorpõlves kirglik näitleja. Ta kuulus näitetruppi, mis mängis nii klassikat kui ka satiiri. Ta oli ka Krakowi teatri Rapsoodia üks asutajaid.

Pärast Poola okupeerimist 1939. aastal oli ta sunnitud katkestama õpingud Krakowi ülikoolis ning pidi teenima elatist kaevanduses ja keemiatehases. Napilt pääses ta koonduslaagrist.

Alates 1945 aastast jätkas Karol Wojtyla õpinguid taasavatud Krakowi ülikoolis. 1946. aastal sai temast preester. 1948 kaitses ta Roomas teoloogiaväitekirja ning hakkas seejärel kirikuhierarhias kiiresti ülespoole liikuma.

1958. aastal nimetas Pius XII Karol Wojtyla Krakowi peapiiskopi abiks ning kuus aastat hiljem sai temast juba Krakowi peapiiskop. 1967. aastal nimetati ta kardinaliks.

16. oktoobril 1978 valis kardinalide kogu poolakas Karol Wojtyla 264. paavstiks. Temast sai Johannes Paulus II nime all järeltulija Johannes Paulus I-le, kes jõudis kuni oma surmani 28. septembril 1978 olla paavst vaid 33 päeva. Üle 555 aasta asus katoliku kirikut juhtima mitteitaallane.

Paavstina viis Johannes Paulus II sisse oma stiili, mida iseloomustas vähene pompoossus ning rohke suhtlemine lihtrahvaga. Tema seisukohad paistavad silma konservatiivsusega.

13. mail 1981. aastal tulistas türklane Mehmet Ali Agca Roomas Peetri väljakul Johannes Paulus II-st. Paavst sai kõhtu raskelt haavata, kuid andestas türklasele tema teo. Mehmet Ali Agca kannab praegu karistust Türgi vanglas.

Johannes Paulus II on tuntud suure rändurina. Tal on seljataga 104 välisvisiiti ja umbes 130 külastatud riiki.1993. aasta septembris käis paavst ka Eestis. Suurim rahvahulk paavsti missal kogunes 1995. aastal Manilas – umbes neli miljonit inimest.

Viimastel aastatel on Johannes Paulus II hädas olnud tervisega, kuid vabatahtlikust tagasiastumisest ta keeldus. Nii ütles paavst 2003. aasta oktoobris tema 25. ametiaasta täitumist tähistama kogunenud kardinalidele ja piiskoppidele: «Ma palun teil jätkata minu eest palvetamist, et ma saaksin ustavalt pidada oma teenistust kirikus nii kaua, kui jumal tahab.»

Tasub teada, et katoliku kiriku ajaloos on vabatahtlikult tagasi astunud vaid pool tosinat paavsti. Viimati sai sellega hakkama 1294. aastal Coelestinus V. Tõsi, mõnevõrra hiljem, 1415. aastal pani paavstiameti maha Gregorius XII, kuid tema astus mängust välja vastu oma tahtmist, et lõpetada vaidlus rivaalitseva paavstitoolile pürgijaga.

Ajaloolased peavad väga oluliseks Johannes Paulus II panust kommunismi kukutamisel Ida-Euroopas. Möödunud aasta juunis meenutas ta Nancy Reaganile saadetud isiklikus läkituses sügava tänutundega manalateed läinud Ronald Reagani vankumatut pühendumist rahva ja vabaduse idee teenimisele. Vähem kui aasta hiljem on kustumas ka tema enda eluküünal.

Karmilt mõistis paavst hukka USA poolt vallapäästetud Iraagi sõja.

Kuni tervis lubas, meeldis paavstile suusatada ja mägedes rännata. Spordiga sidus teda ka Saksamaa jalgpalliklubi Schalke 04 auliikme staatus.

Parkinsoni tõbi hakkas Johannes Paulus II-st vaevama juba 1990. aastate algul, mil märgati tema vasaku käe tugevat värisemist. Lisaks Parkinsoni tõvele vaevas paavsti viimastel aastatel liigesepõletik, mis piiras tema liikumist.