«Kes kurat selle matka välja mõtles!?»

«Kes kurat selle matka välja mõtles?!» oli kolm ööd-päeva päästeparvedega Emajõel seigelnud 25 tudengi peamine hüüdlause. Kuldsete sõnade autor oli aga matka väljamõtleja ja peakorraldaja ise...

Pühapäeva hilisõhtu on kurjakuulutav. Vihma tibutab. Tuul ulub. Soojakraadid vähenevad kiiruga. «Millesse ma ennast küll mässida lasin?» tuleb pähe mõte. Mind ootab ees aprillikuiselt jääkülm Emajõgi. Võrtsjärvest Tartuni.

Aga mitte ainult mind, vaid tervelt veerandsadat pealinna tudengit, kellega täidetakse kolm päästeparve. Nende hulgas on ainult kaks naist. Kellest üks lahkub juba esimesel päeval.

Sõiduvahendeid näen esimest korda kottpimedas öös taskulambivalgel. Parved üle vaadatud, on aeg telgid käsikaudu üles panna. Me ei tea veel, et see on ainus öö kuival maal.

Alguspäeva aovalguses selgub, et aerudega on pahasti. Ehk neid on kolme parve kohta kokku kõigest kolm. Sestap lähevad käiku aiateivastest, puuokstest, plastmassitükkidest ja kilekottidest kokkupusitud sõuderiistad. Ekstreemsus?! Kui juba, siis juba!

Mereakadeemlaste alus kaob stardist vahust jutti veele jättes. Rohkem me neid sel päeval enne õhtut ei näe. Nagu ka järgmistel mitte. Välja arvatud too kord, kui suutsime oma aluse salaja nende oma külge haakida. Merekarudel kulus pool tundi, mõistatamaks, miks me neist äkki enam maha ei jää...

Meie parvel (ehk Cargoparvel, kuhu on laaditud terve seltskonna joogivaru) on neli inimest – matka peakorraldaja Reigo, Erki, Rain ja matka ainsaks naiseks jäänud allakirjutanu. Reigo esindab Tehnika-

ülikooli, kolm viimast on aga vähem või rohkem seotud Pedagoogikaülikooliga.

Esmaspäev kisub pikaks, pimedaks ja märjaks. Vihmaga sõuda ei saa, sest vesi tuleb siis parve. Sestap laseme voolul end kanda. Väikeses umbses parvetelgis tundmatusse sõites kogu aeg magada ei suuda ning sestap jutt jookseb. Kobrastest saavad pikapeale koberid, sebradest seberid. Ilmuvad välja Emajõe kihvkilpkonnad, lendgrilloravad ja metsas puid nihutavad nihkurlinnud. Ja taksikoerasuurused urutiigrid. Teise päeva õhtuks on sihitult uitav mõttelend koberite kõrvale toonud juba ka reberid. Kolmas päev lisab neile madala IQga koberid ehk tõberid. Ja parajalt haiged kõhulihased.

«Kuidas see suur parv meist mööda sai!?» on Erki järsku üllatunud. Ja püüab eemal siravale oran˛ile elukale meeleheitlikult järele sõuda. Hetk hiljem selgub, et jõgi voolab siiski sama pidi kui enne. Ehk me oleme hetkeks vaenulikuna tundunud alusest ikka veel ees...

Reigo vastab igale küsimusele millegi või kellegi kauguse kohta alati: «Järgmise kurvi taga!» Enamasti on jõekäänusid vähemalt 12. Tegelikult on asukoha määramine kümnete käänakute vahel omaette kunst ja lõpuks tõdevad parvetajad ühiselt: «Nii pikka jõge ei ole olemas. See on hoopis meri!»

Kolmanda päeva hommikuks on seljataga üks öö telgis ja kaks väga kitsast ööpäeva parves. Tartuni pole jäänud väga palju kilomeetreid. Tähistame seda avastust korraliku söögipeatusega, kus varasemate päevade pingutused võetakse intressidega välja lõkkel küpsetatud kartulites ja pannkookides. Maasikamoosist rääkimata. Raske pann, mis parves kõigil ülima nuhtlusena pidevalt jalus oli, on end lõpuks kuhjaga tasa teeninud.

Paraku pole õndsust kauaks. Kaldal lõkketegemist seganud tuul on jõel juba torm, mis viib kaasa meie ainsa aeruasendaja. Leivalabidat meenutava lõikelauaga (või oli see vastupidi) ei tee enam midagi. Ronime parvelt maha ja veame seda kaldalt nööri otsas edasi.

Viimasel ööl suudame graafikust nii palju maha jääda, et triivime vooluga kaasa kella neljani hommikul, peatudes lõpuks 100 meetri kaugusel raudteetammist. Haaran läbi une iga rongi peale päästevesti järele...

Lõpuks Tartusse jõudnud, valdab parvest lahkudes kurvalt tühi tunne. Rännulised vajuvad ebaledes laiali, jättes jõe äärde parkimisplatsile kolm oran˛i, juba väga armsaks saanud veesõidukit.

Järgmisel hommikul ärkan kurguvaluga. Ja hakkan uurima, millal ja kus järgmine parvematk tuleb. Kas või sellepärast, et taas näha mehi, kes vabatahtlikult pannkooke teevad, nõusid pesevad ja kartuleid koorivad.