Vaimse tervise restart tuulises Inglismaa rannikukülas: „Kas sa tõesti arvad, et seal on rohi rohelisem?“
Käesolev aasta algas minu jaoks eraelukriisiga, mille järel oli mul laias laastus kaks valikut: jääda oma Tallinnas asuvasse 20 ruutmeeri suurusesse korterisse määramatuks ajaks värisema või vahetada paariks kuuks keskkonda. Ja olla sealjuures päriselt ka üks kord elus julge: sukelduda pea ees teise keelekeskkonda, saada omapäi hakkama ning võtta raskest olukorrast parim. Seega, kui minu ees oli valik – kas elada sant eluperiood üle nukumaja mõõtmetes Tallinna kodus või Inglismaa mereäärses külakeses – ei kõhelnud ma kaua. Vaid ajukääbik valiks esimese.
Ma ei tea, mis värk mul selle Inglismaaga läbi aastate täpsemalt olnud on. Olin varateismeline, kui teadsin, et ühel hetkel tahaksin siin pikemalt peatuda. Gümnaasiumis pidasin plaani, et kui kooliga asi mäele saab, kolin siia pikemalt ja kogen omal nahal, mismoodi elu siin saareriigis käib. Ometi toona seda ei juhtunud. Kool sai läbi ja kui tuli päriselt oma unistuse nimel tegutsema hakata, lõin araks ja otsustasin siiski ülikooli kandideerida. Pikalt suutsin endale sisendada, et tegelikult mind see maa ei huvitagi! Mõttetu! Kelgivad aina oma tee ja küpsistega ja räägivad uhke aktsendiga. Ja no muidugi Brexit! Mis mul toona ka muud üle jäi, kui plaani untsuminekus kõike muud kui iseend süüdistada.
Kommentaarid (0)