PULMAKELLAD HELISEVAD? Enne abiellumist tasub selgeks mõelda varasuhted (1)

„Kui kaks inimest elavad koos ning nad on soetanud osa vara ühe nimel ja osa teise, siis lahkuvad nad sellest suhtest täpselt selle varaga, mis nende nimel siis on,” tõdeb notari asendaja Karl-Eerik Jäetma. Kui tuntakse, et peale kooselu lagunemist ei suudeta vara õiglaselt jagada, siis jõutaksegi kohtusse. Seal peavad mõlemad pooled hakkama tõestama oma panust.

Ühine kodu polegi mõlema oma

Paljud varatülid saavad alguse ühise kodu jagamisest. Sestap on väga oluline juba seda ostes või seal koos ühist elu sisse seades teada, kellele maja või korter juriidiliselt kuulub.

Jäetma toob näite praktikast, kus kinnisasi kuulub ühele elukaaslasele, kuid ühiselt on otsustatud sinna investeerima hakata, et kodu luua. Selline olukord võib tekkida siis, kui koos on ehitatud maja vaid ühele partnerile kuuluvale kinnistule. Nii kuulub ka maja talle. „Mõistlik on juba enne investeeringute tegemist, maja ehitamist, arutada see aspekt selgeks. Näiteks võiks omanikust elukaaslane kinkida osa kinnisasjast teisele elukaaslasele. Niiviisi on ka teine elukaaslane omanik ning kõik investeeringud teeb ta enda kinnisasjale,“ annab ta ühe lahenduse. Täpselt sama analoogia võib tuua ka ühise korteri renoveerimisega.

Jäetma selgitab sellest aru saamiseks omandi mõistet – see on isiku täielik võim asja üle. See tähendab seda, et omanikul on õigus seda asja kinkida, müüa, pantida, vallata, hallata. „Nüüd ongi küsimus, et kellele see omand kuulub. Kas see on ühel elukaaslasel või ostetakse asi kaasomandisse ja kuulub mõlemale,” pöörab ta tähelepanu detailile, kust võivad tekkida probleemid.

Nagu kaks sõpra

Omand jaguneb omakorda ainu- ja ühisomandiks, millest viimane jaguneb kaas- ja ühisomandiks.

Ühisomand saab tekkida ainult abielu puhul või kui on valitud kooselulepinguga ühisvara varasuhe. „Aga kaasomand on midagi muud. See tekib siis, kui näiteks kaks elukaaslast soovivad osta endale 50-50 kinnisvara. Või kui kaks sõpra ostavad endale garaaži – üks hakkab mootorrattaid parandama ühes nurgas, teine müüb hoopis mingeid asju teises nurgas,” selgitab ta, et kaasomandi tekkimine ei eelda abiellumist ja kõik inimesed saavad osta midagi kaasomandisse.

Oluline erinevus kaasomandi ja ühisomandi vahel on see, et ühisomandis oleva vara käsutamiseks on vaja mõlema omaniku luba. „Kõik otsused tuleks teha koos – on need siis seotud hüpoteekidega, müükidega, kinkimistega või muude lepingutega. Aga kaasomanik võib oma kaasomandi osa vabalt ära müüa või kinkida. Seadusest tuleneva kitsendusena kaasomandi puhul tuleb välja tuua see, et müügi korral kolmandale isikule tekib teisel kaasomanikul ostueesõigus,” täpsustab Jäetma.

Abielu annab juriidilise kindluse

Juhul, kui elukaaslastel ei ole soovi abielluda, siis on võimalik kooselu registreerida kooselulepinguga. Selle oluliseks puuduseks on aga see, et praeguseni pole riigikogu vastu võtnud rakendussätteid, mis täpsustaksid kooselulepingu registreerimist registris, lõpetamist ning käibes kasutamist. Kui need sätted ühel päeval rakenduvad, siis on Jäetma sõnul ka selgem, millisel juhul tasub kooseluleping sõlmida. Praegu on juriidiliselt kõige kindlam viis varasuhete reguleerimiseks mehe ja naise vahel siiski abielu.

Abielu annab kolm varasuhte liiki, mille vahel tuleb abielludes valida. Kõige klassikalisem varasuhe on ühisvara, mis kuni 2010. aasta juulini sõlmitud abielude puhul oli ka vaikimisi valik. Varalahususe puhul ei too abielu kaasa mingisuguseid varalisõiguslikke tagajärgi. Kolmanda variandina on vara juurdekasvu tasaarvestus.

„Siin ei ole õiget ega valet otsust. See tuleb teha lähtuvalt enda varalisest olukorrast ja elustiilist. Sageli, kui abielluma hakatakse, siis on juba mõned aastad esmakohtumisest ja tormilisemast armumisest möödas. Seega tehakse ratsionaalsemaid otsuseid,” arvab Jäetma.

Valides varaühisuse, abieluvara registrisse märget ei tehta. Samas varalahususe ja vara juurdekasvu puhul see tehakse.

Varaühisus tähendab seda, et mõlemad abikaasad on oma abielu kestel omandatud asjade, õiguste ja kohustuste suhtes võrdsed omanikud. Välja arvatud vara, mille nad on pärinud, kinke teel saanud või on tegemist tagastatud maaga. Notari asendaja täpsustab, et enam tagastatud vara kuigi palju ei ole, see aeg jäi pigem aastatesse 1995–2005. Samas peab notar alati jälgima, kuidas vara on omandatud, et see korrektselt lepingusse vormistada kui klient näiteks kinnisasja soovib müüa.

Nii vara juurdekasvu tasaarvestus kui ka varalahusus on mõlemad varalahususe režiimid. Varalahusus on ühisvara vastand, kuna ühist vara ei teki. Seega on abikaasad teineteisest varaliselt täiesti sõltumatud. „Samas abielu toob ikkagi kaasa teineteise austamise ja aitamise kohustuse, pärimisõiguslikud aspektid ning teatud riiklikud toetused-soodustused,” rõhutab Jäetma.

Varade matemaatika

Vara juurdekasvu tasaarvestus on oma olemuselt kahe eelneva hübriidvariant. Abielus ollakse varalistes suhetes täiesti vabad – asju saab müüa, kinkida ja pantida nii nagu soovitakse. Kui abielu lahutatakse, siis tasaarvestatakse mõlema panus.

Jäetma toob näite, kuidas vara tasaarvestatakse. Mehel oli abielludes põhivara 25 000 eurot ja naisel põhivara 20 000 eurot. Lahutamise ajaks oli mehel lisaks põhivarale loodud abielu kestel soetisvara 150 000 eurot ja naisel 100 000 eurot. Soetisvara on vara, mille võrra abikaasa koguvara ületab tema põhivara, ehk vara millega nad abiellu astusid.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõppedes teevad abikaasad kindlaks oma soetisvara seisu. Kui ühe abikaasa soetisvara osutub suuremaks kui teise abikaasa soetisvara, kuulub pool soetisvarade väärtuste vahest väiksema soetisvara saanud abikaasale rahalise tasaarvestamisnõude alusel. Seega oli mehe vara juurdekasv 50 000 euro võrra suurem kui naisel, kel on nüüd õigus nõuda mehelt poolt varade juurdekasvu vahest ehk 25 000 eurot. Sel moel lahkuvad mõlemad abikaasad abielust võrdsete panustega.

Valitud vararežiimi saab muuta

Oma kogemusest näeb Jäetma, et kõige enam valitakse varaühisuse varianti, seejärel varalahusus ja kõige vähe vara juurdekasvu tasaarvestust. „Enamasti, kui noored abielluvad, on ideaal see, et ollakse nüüd üks pere, ostetakse koos ühine kodu, saadakse lapsed ja luuakse ühist heaolu. Varalahususe valivad sageli natukene vanemad inimesed, kes on juba abielus olnud ja neil on lapsed eelnevast kooselust. Nad ei soovi tekitada enda varasematest kooseludest saadud lastele tulevikus mingisuguseid keerulisi juriidilisi ühisvara-lahusvara küsimusi. Nende soov on lihtsalt koos olla ja nad on eelnevalt majanduslikult kindlustatud,” räägib ta valikute tagamaadest.

Abielu jooksul saab valitud vararežiimi muuta. Ükskõik mis varasuhe valida, saab hiljem abieluvaralepingu sõlmimisega kokku leppida, milline konkreetne asi kuulub ühis- või lahusvara hulka. „Näiteks meil on valitud varalahususe varasuhe. Aga me lepime kokku, et see talu või maja või korter, mis me nüüd oma koduks ostame, selle registreerime ühisomandiks. See võimalus ei kao mitte kuhugi,” selgitab notari asendaja. Sama on ühisvara suhtega, kus saab abieluvaralepingus kindlaid esemeid ainuomandisse tõsta.