See variant toimib ainult mõnikord, siis kui mõlemad vanemad elavad oma elu koos ja surevad vanalt, nii et ei jõua enam uut peret luua. Aga isegi siis võivad õed-vennad kakelda kuitahes väikese päranduse pärast, sest üks neist arvab, et tema peaks korteri saama.
Asi läheb aga käest siis kui üks sureb varem või minnakse lahku ja üks või mõlemad loovad uue pere, siis on pärijateks igasugused lehma lellepojad, kes isegi pole kuulnud surijast enne kui saavad oma ühe kaheteistkümnendiku pärandist.
Kogu pärimisseadus on küüniline, miks, ei tea. Olen ka kuulnud, et isegi kui inimene teeb abikaasa kasuks testamendi ja pärandab näiteks talle maja, saavad muud manukad sellest ikkagi mingi sundsosa.Või eksin?
Inimlikult võimatu, et 50 aastat õnnelikus abielus olnudinimese abikaasa on nagu ei keegi, aga juriidilises mõttes nii see on. Ilmub lapselaps esimesest abielust ja nõuab veerandit vara endale, kuigi pole isa mitukümmend aastat vaatamas käinud, põetanud, aidanud.
Tere, kui on ikka testament, siis võib ka kahele täiskasvanud lapsele pärandada ja kaks ilma jätta. Seda ma ei tea, et kui pärandaja laps on surnud ja alles on alaealine lapselaps, kuidas siis on. Lõpuks selgub ikka uusi seadusi asjaajamise käigus.
On testamendi mõte, kui peale inimese surma saavad sugulased selle vaidlustada. Kui inimene on täie mõistuse juures ja pärandab vara nt abikaasale. Selle peale saadab notar päringud ülejäänud sugulastele, kelle hulgas võib alati olla keegi, kes vaidlustab.
Jah, notari juurde ikka püstol kuklas ei minda. Kindel variant seaduslikult vormistada, võrreldes oma käega kirjutatuga, selline kehtib vist 6 kuud ainult. Notar ikka saab aru, kas oled advekaatne lepingu allkirjastamisel, kõrvaliste isikute survestamisel saab kasvõi politsei kutsuda.
KOMMENTAARID (9)