EBAVÕRDSUS SÜVENEB: suhtelises vaesuses elavate inimeste hulk on suurenenud (38)

Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja Anet Müürsoo sõnul näitab suhteline vaesus sissetulekute ebavõrdust riigis. „Suhtelises vaesuses elas mullu ligi 301 100 inimest, mida on ligi 30 300 võrra rohkem kui 2020. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 763 eurot,“ ütles Müürsoo.

Suhtelise vaesuse määr oli läbi aastate kõrgeim ja kasvas eelkõige vanemaealiste arvelt, seevastu lastega peredes see vähenes. „Üksi elavate 65aastaste ja vanemate vanusegrupis koges suhtelist vaesust 82,8% elanikest, mis on 4,7% rohkem kui aasta varem. Mõjuriks on suuresti keskmine vanaduspensioni suurus, mis jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Veel näeme, et suhtelist vaesust kogeb pea iga kolmas üksikvanem. Nende sissetulekud pole kasvanud nii hoogsalt kui näiteks kahe vanemaga perede puhul,“ selgitas Müürsoo.

Kõige kõrgem oli suhtelise vaesuse määr Ida-Viru (38,3%), Hiiu (31,6%) ja Võru (31,2%) maakonnas, kõige madalam Harju (18,1%), Järva (18,9%) ja Tartu (20,9%) maakonnas. Suhteline vaesus tõusis enim Viljandimaal (7,7%), Ida-Virumaal (6,9%) ja Hiiumaal (6,6%), langes aga kõige rohkem Järvamaal (3,8%), Valgamaal (2,9%) ja Pärnumaal (1,4%).

Absoluutne vaesus aga näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. „Absoluutses vaesuses elas 2021. aastal ligi 18 000 inimest, mida on 10 700 võrra vähem kui sellest varasemal aastal. Absoluutses vaesuses elavate inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 234 eurot,“ rääkis Müürsoo.

Absoluutne vaesus oli suurim alla 65aastaste üksi elavate inimeste (5,5%) ja üksikvanemate (4,2%) seas. Vanusrühmiti oli absoluutne vaesus kõrgeim 18–24aastaste (2,6%) hulgas.

Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, oli 2022. aastal veidi enam kui eelneval aastal – ilmajäetust koges 7% Eesti elanikkonnast ehk 92 100 inimest. Kõige rohkem tajuvad ilmajäetust 65-aastased ja vanemad elanikud (10,6%), kõige vähem aga 18–24aastased (3,9%). Aastaga oli kõige rohkem suurenenud ilmajäetust kogevate 65aastaste ja vanemate ning laste hulk.

Hinnangud põhinevad 2022. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mille avaliku huvi peamine esindaja on sotsiaalministeerium. Uuringus osales 5735 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsiti 2022. aastal 2021. aasta sissetulekute kohta. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldatakse ühtse metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle leibkonna koosseisu arvestav aasta sissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist, 8) kulunud riiete asendamist uutega, 9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid, 10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal, 11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist, 12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokkusaamist, et koos süüa-juua või 13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist.