Kui Pantalone ihkas kuulsas kolme apelsini lavastuses mitte midagi tegemata senisest kümme korda veelgi kuulsamaks saada, siis sarnase triki tegi nüüd päriselus Eesti riik, muutes kogu meie maa senisega võrreldes kümme korda kallimaks. Selliseks silmamoonduseks piisas vaid maade ümberhindamisest, mida poldud vahepealse paarikümne aasta jooksul tehtud. Mida aga jõukuse üleöö kümnekordistamisega peale hakata? Tegelikult mitte midagi, sest kasv on näiline. Õigupoolest on maa hinnad kogu möödunud aja jooksul kogu aeg kasvanud ning ostu-müügitehingud on käinud ikka turuhinna põhjal.
Seega tuleks hoopis küsida, et kui riigil polnud 20 aasta jooksul maa hindamisest sooja ega külma, siis milleks seda on vaja üldse teha? Oleme need 20 aastat seni ilma selleta hakkama saanud, küllap saaksime ka edaspidi. Riigil on vastus muidugi varnast võtta – neid andmeid kasutatakse maamaksu määramiseks ning see tulevat tegeliku eluga kooskõlla viia.
Seda kuuldes ehmatab nii mõnigi – kas tõesti on vaja just nüüd, mil toidu hind paneb kapakuga ülespoole ning rahval on hirm talviste soojaarvete ees, tulla riigil välja maamaksu järsu tõusu kavaga? Õnneks see ei kümnekordistu kohe, sest järskude hüpete vältimiseks pandi paika, et maks ei tohi tõusta aastas rohkem kui kümme protsenti. See tähendab, et tosina aastaga maamaks siiski kolmekordistub, mis võib nii mõnelegi omanikule kulukaks osutuda, isegi kui arvestada sama perioodi eeldatavat inflatsiooni. Kuigi säilib ka senine kodualuse maa maksuvabastus, on paljudel linnakorteri kõrval siiski maakodudki või pensionisambana päranduseks saadud metsasiilud, millelt lisamati võtmisele nüüd riigi karvane käsi sirutub.
Samas on nii mõnigi omavalitsus juba öelnud, et kuna neile pole maamaks oluliseks tuluallikaks, puudub neil suureks maksutõusuks vajadus. Milleks aga sel juhul see tants ja trall maa ümberhindamise ümber ja seda inimeste närviajamise hinnaga? Kuid omavalitsustel on võimalus ka oma tulu suurendada, sest kuigi senine maksustamishindade vahemik 0,5 kuni 2,5 protsenti maa hinnast vähenes vahemikku 0,1 kuni 0,5 protsenti, tähendab see seda, et eri omavalitsustes võib sama väärtusega maa puhul olla maamaksul kuni viiekordne erinevus ning selles vallas võivad üllatused alles ees olla.
Kommentaarid