Pärimine tundub olevat lihtne ja loogiline protseduur – inimene sureb ära ning lähedased, näiteks abikaasa ja lapsed, saavad peaaegu automaatselt tema vara omanikeks. Lastetute paaride puhul arvatakse, et abikaasa pärib lahkunu vara, kuid on veel teise ringi pärijad ehk emad-isad ning nende puududes õed-vennad või nende lapsed. Ja mõnel juhul veel endised abikaasad.
Kõik see võib aga endaga kaasa tuua palju segadust. Kes, kuidas ja mida pärib? Kui üldse on vara, mida pärida. Mõnikord on lahkunul ainult võlad. Sel juhul on oluline pärandist õigel ajal loobuda. Kui esimeste ringide pärijad loobuvad sellest, võib minna veel aastaid, enne kui pärimisjärg jõuab mõne kaugema sugulaseini, kes ei pruugi inimese surmast teadagi. Selle vältimiseks võiks lähimad sugulased tellida kohtutäiturilt pärandvara inventuuri ja teha kohtule avalduse selle pankroti väljakuulutamiseks.
Kõik see on aeganõudev, perekonnaliikmeid väntsutav ja ausalt öeldes ka küllaltki kulukas ettevõtmine, sest tuleb ju näiteks tasuda pärandvara inventuuri eest, nagu ka pärimise algatamise või kinnisvara ümbervormistamise eest. Mõnikord ei kata päritud vara väärtus pärimistoimingutega kaasnevaid kulusid. Suuremas suguvõsas või kärgperes võib saada pärandi vormistamisest tõeline paberimäärimise maraton.
Notarid näevad sageli, et pärimisasjad pole enne surma läbi mõeldud ega ära korraldatud. Suurema segaduse saavad inimesed ise ära hoida, tegeldes nendega kohe, kui neil tekivad vara või lähedased. Ükskõik, kas nad on 30- või 90aastased. Kuigi notarid käivad viimasel minutilgi inimese surivoodil pärimisasju korraldamas, pole see siiski soovitatav lahendus. Eriti oluline on pärimisega seonduv korras hoida, kui inimene pole rahul sellega, kuidas pärand seaduse järgi jaguneks. Selge soov ja korras varasuhted teevad ka lähedaste elu lihtsamaks. Ei tasu naiivselt uskuda, et nad jagavad vara omavahel sõbralikult ära – korraldamata pärand tekitab enamasti pahameelt, kurbust ja trotsi.
Kommentaarid