Elektri universaalteenust ootavad paljud kui müütilist Kalevit, kes peaks jõudma koju oma lastel´ õnne tooma. Paljudele ongi elektri hinnast saanud talve lähenedes ellujäämise küsimus. Esmajoones puudutab see neid peresid, kel majapidamine elektrikütte peal või kes panustasid börsihinnale ajal, mil elekter oli veel odav. Ettevõtteile võib elektri hind aga tõepoolest saatuslikuks saada, kui universaalteenus pole kõigile kättesaadav.
Lihtsaim näide on spaad – külma sauna klient ei lähe nagu pole ta ka suuteline maksma senisega võrreldes mitmekordset piletihinda. Tõsisemaks läheb asi aga toidutootjate puhul, sest siin on tegu juba julgeolekuküsimusega. Tagantjärele pole mõtet selgitada, miks mõni pere või suurtootja valis just elektri või gaasi oma põhiliseks energiaallikaks. Tol valikuhetkel oli peibutiseks odav hind ning keegi ei tulnud selle peale, et olukord võiks muutuda, kuigi vanarahvaski teadis, et kõiki mune ei tasu ühte korvi panna. Elektrikütte omanikud saavad eramajades taastada ahjud, tööstuste puhul võib ajutiseks lahenduseks olla omamaine põlevkiviõli, kuid see ei lahenda probleeme pikas perspektiivis.
Ühelt poolt võib öelda, et olukord, kus riik maksab tarbijale osaliselt kinni järske hinnahüppeid tegeva börsielektri ongi kooliraha liigselt börsi imettegevasse võimesse uskumise eest. Teisalt maksab riik selle kinni meie enda maksuraha eest, seega ei saa see olla lõputult kestev lahendus. Kestab see uute võimsate tuuleparkide või teiste elektritootjate valmimiseni järgmisel kümnendil? Sest hinnad on laes senikaua, kui kestab elektridefitsiit meie piirkonnas.
Samas vajab nii eratarbija kui ettevõtja kindlust, et elektri hind ei muutuks kordades – väga raske on oma väljaminekuid selles olukorras kavandada. 20 senti kilovati eest on odav võrreldes nelja euro juures ära käinud kilovatihinnaga, kuid kallis seni soodsama hinnaga harjunud tarbijale. Peaasi, et riik suudaks lubatu teoks teha ning teenus hakkaks uue kuu algusest kehtima ning tarbija saaks mõistlikke valikuid teha.
Kommentaarid