ÕHTULEHT BANGLADESHIS | „VESI SEISAB MAJAS VAHEL KUU AEGA.“ Kuidas saab korraga olla vett liiga palju ja liiga vähe? Mis on ülikiire majandusarengu hind? (18)

Lõuna-Aasias asuv Bangladesh on Eestist pindalalt vaid kolm korda suurem, kuid seal elab tihedalt koos ligi 170 miljonit inimest. Rannikuäärset riiki läbib kolm hiigelsuurt jõge koos harujõgedega. Sealne pikim sild, mis viib üle Padma jõe, on 6,15kilomeetrine. „Bangladeshis on liiga palju vett ja liiga vähe vett. Liiga palju vett on vihmahooajal, kui on tugev sadu. Liiga vähe vett on kuival ajal, kui seda oleks just rohkem vaja,“ nendib Liakath Ali, kes on Bangladeshi Edendamise Abikomitee  kliimamuutuste ja linnaarengu programmide juht.

Liakath Ali meenutab, kuidas ta nooremana viibis õpingute tõttu Euroopas ja viidi Saksamaal paika, kus tuli mõõta jõe vooluhulka. „Küsisin seal oma juhendajalt, et kus on jõgi. Ta näitas mulle väga väikest kanalit, mis oli justkui Bangladeshi kanalisatsioonikraav,“ muigab Liakath Ali.

Bhagyakuli küla pole erand: jõgede erosioon on Bangladeshis neetult tavaline. Kui jõevool uhub maja alt pinnase minema, siis polegi enam kodu, kuhu minna. Selle kohal loksuvad lained. Nii saavadki inimestest vastu tahtmist kliimarändurid. Osadel neist õnnestub leida uus elupaik kodukandis, näiteks sugulaste juures. Osa kliimarändureid aga lähevad tööd ja elupaika otsima suurlinnadesse.

 Jõgi neelas majad ja turuplatsi

Pealinnast Dhakast mõnekümne kilomeetri kaugusel asub Bhagyakuli küla. Sealsed elanikud on näinud, kuidas jõgi neelas enda alla elumajad, turuplatsi ja tee. Juulikuus oli jõgi seal nõnda lai, et näiteks Tartu kesklinnas Kaarsilla juures voolav Emajõgi tundub selle kõrval nagu vulisev ojakene. Ent kõrghooajal on kohalike sõnul jõevee tase veel kaks meetrit kõrgemal.

Jõe ääres hüppavad vette poisikesed, lippavad kaldale ja sulpsatavad aina uuesti. Põrgukuumuses küürib ennast jõevees salgake mehi. Üks pesijatest, autojuhina töötav Sarder Julhas (38) meenutab: „Varem olid siin küla ja turg, kuid jõe üleujutuste tõttu kolis küla kilomeetri kaugusele. 20 aastat tagasi polnud siin jõge. Siin oli tee, kuid see on nüüd üle ujutatud.“

Jõe äärde viivale teele astub kohalik ärimees Dhali Nizam (50). „Ma kaotasin oma küla jõele,“ räägib ta, silmitsedes läbi prillide vetevoogu. „Siin oli turg, mille jõgi neelas. Mõned inimesed kolisid küla äärde, mõned kolisid teistesse linnadesse.“

Sealsamas jõe ääres vaatab ringi Sayak Hasan Bepari (18), kes on sõitnud pühadeks vaatama vanavanemaid, kes elavad kõrvalkülas. Temagi mäletab lapsepõlvest, kuidas siin olid lood hoopis kuivemad. Noormees ise elab koos oma vanemate ja õdede-vendadega pealinnas Dhakas, sest seal on nende pere äri. Vanavanemate juures käib ta igal aastal paar korda: „Tunnen ennast siin olles õnnelikuna.“

Surnud ring?

Tulevikus tahab Sayak saada tekstiilitootjaks. „Mul on ees särav tulevik,“ usub ta. „Mu isa ja vanaisa on samuti tekstiilitootjad. See on minu pere kultuur, pereäri.“ Sayaki isa Habibur Rahman (43) peab koos sugulasega 500 töötajaga vabrikut Savari linnas. Ta nendib: „Mõned toodangu ostjad on kohalikud, kuid paljud on võõrsilt nagu Indiast või Filipiinidelt.“ Lisaks on Habiburil pealinnas Dhakas vabrikupood, kus on müügil nii oma vabriku kaup kui ka muid tekstiile.

Viimasel 25–30 aastal on Bangladeshi majandusareng olnud maailmas üks kiireimaid: 6-7% aastas. Arengu mootor ongi kiirelt arenev tekstiilitööstus. Soodsa toodangu järele on suur nõudlus: Hiina järel on Bangladesh maailmas teisel kohal tekstiilitoodete eksportijana. Ka eestlased kannavad rõivaid, mida on valmistanud Bangladeshi õmblejate nobedad näpud. Ent edulool on ka varjukülg: tootmise põhjustatud keskkonnareostus jääb ju kohapeale. Mõnes mõttes tundub see olevat surnud ring: koduta jäänud kliimapõgenikud tulevad linnadesse, vajavad teenistust, lähevad tööle tekstiilivabrikutesse, aga need tekitavad reostust, mistõttu võivad kodutuks jääda järgmised inimesed.

Rahvusvahelise Kliimamuutuste ja Arengu Keskuse direktor Saleemul Huq tõdeb: „Meie majandus on arenenud ja tekstiilivabrikud on selle hea näide. Majanduslikult on see edulugu. Ent keskkonna vaatevinklist mitte niivõrd. See tekitab rohkem reostust ja kahjustab keskkonda. Ent kui vaadata uusi tekstiilivabrikuid, siis need on palju keskkonnasõbralikumad. Kõigist maailma riikidest on Bangladeshis enim vabrikuid, millel on ökosertifikaat Leadership in Energy and Environmental Design. Siin on neid rohkem kui Hiinas või Indias. Need on erafirmad, mis kulutavad raha, et muutuda keskkonnasõbralikuks. See on globaalse turu tulevik. Nad on valmis lisakulutusi tegema, et saada head reputatsiooni. Nad loodavad, et see on neile tulevikus abiks ka turul.“

Kuidas elada üleujutatud majas?

Naabruses Balasuri külas on Sayaki vanavanemate majja moslemipühade puhuks kohale sõitnud hulk sugulasi. Kahekorruselisesse ruumikasse majja mahuvad nad kõik. Sayaki tädi Lipi Akther (32) elab seal oma vanemate majas aga püsivalt. „Mulle meeldib siin. Väga raske on siis, kui sajab palju, siis tuleb suurem üleujutus. Seda juhtub vahel. Vesi seisab majas vahel üks kuni seitse päeva, vahel tervelt kuu aega,“ räägib ta.

Kuidas siis edasi elada, kui vesi on allkorrusel põrandad üle ujutanud? Lipi sõnab: „Kui ka vesi on majas, siis me elame normaalselt edasi, tšillime ja sööme.“ Ta teab, et ühel heal päeval vesi ju ikka taandub. Vähemalt seni on see nõnda olnud.

Sel aastal oli Bangladeshis rekordiliselt tugev vihmasadu. „12 tunni jooksul 972 mm vihma – see on ju ligi meeter! See on kohutav hulk, 122 aasta rekord!“ nendib Liakath Ali, kelle sõnul on ka tugevnenud vihmahood kliimamuutuste tagajärg. „Kliimamuutustega tegeledes on kaks aspekti. Üks on kohanemine ja vastupidavuse suurendamine. Teine on leevendamine ning seda ei saa teha üks riik. Kõik peavad nõustuma teatud asjadega, et vähendada kasvuhoonegaase ja globaalset soojenemist. Me oleme teinud liiga palju asju arutult ja plaanimata. Nüüd peame mõtlema teisiti. Kõikide uute arengute puhul on vaja arvesse võtta nende mõju kliimamuutustele.“

Teadlane Saleemul Huq: noortest peavad saama kliimatšempionid

Õhtulehele andis intervjuu Bangladeshi kliimamuutustest Saleemul Huq, kes on Rahvusvahelise Kliimamuutuste ja Arengu Keskuse (The International Centre for Climate Change and Development  ehk ICCCAD) direktor ja Bangladeshi Sõltumatu Ülikooli professor.

Bangladeshi majandus on kiiresti arenenud. Ent mis on selle hind kliimamuutuste aspektist?

Me tähistasime mullu 50. sünnipäeva iseseisva riigina. Oleme väga uhked majandusliku arengu üle riigis, kus nüüd elab ligi 170 miljonit inimest vähem kui 150 000 km². Ent palju arengust on saavutatud meie ökosüsteemi hinnaga. Me kannatame selle tagajärgede käes. Tulevikus peame arengut muutma palju keskkonnasõbralikumaks. Kliimamuutuste seisukohalt oleme me ka väga haavatav maa.

Milline on erinevus, kui inimesed võtavad midagi kliimamuutuste vastu ette, võrreldes sellega, kui nad seda ei tee?

Me tegutseme ja erinevus on väga märgatav. Meil on väga hea varakult hoiatamise süsteem üleujutuste ja tsüklonite eest. Inimeste hulk, kes on kaotanud oma elu, on väga väike, võrreldes varem hukkunud sadade ja tuhandetega. Suudame evakueerida miljoneid inimesi. Nad jäävad vähemalt ellu!

Kuidas see süsteem toimib?

Satelliidid jälgivad erinevaid kliimanähtusi nagu vihmasadu ja tsükloneid. Hoiatusi edastatakse kohalikele inimestele raadios ja televisioonis. Mikrofonide ja valjuhäälditega varustatud vabatahtlikud käivad ohupiirkonnas ringi ja hoiatavad kõiki. Koolis õpetatakse lastele, mida sellisel puhul teha. Igast majapidamisest, mida hoiatatakse, viiakse inimesed varjupaika.

Viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul oleme seda süsteemi kasutanud ja täiendanud. Näiteks tsüklonite varjupaiku kasutatigi varem ainult selleks otstarbeks. Nüüd aga on need kasutuses ka muul ajal, näiteks kooli või kogukonnakeskusena. Varjupaigad saavad nüüd energiat päikesepaneelidelt. Rajatud on varjupaiku, mis on ligipääsetavad ka puuetega inimestele.

Mis neist varjupaikadesse pagenud inimestest edasi saab pärast tsükloni möödumist?

Ma rääkisin just eduloost, kuidas me säästame palju inimelusid. Ent me ei suuda ära hoida, et nende elumajad ja põllumaa hävitatakse. Nii et meil on tsüklonite ja üleujutuste tõttu küllalt palju ümberasustatud inimesi. Me peame sellega tegelema.

Kodutuks jäänud on sunnitud migreeruma Dhakasse või siis naabruses olevatesse linnadesse. Me arendame kliimamuutustele vastupanuvõimelisi linnu, mis oleksid migrandisõbralikud. Pakuksime seal kliimapõgenikele elukohta, töövõimalusi ning lastele haridust. Osa sellest programmist oleks muuta linnu endid kliimamuutustelele vastupanuvõimeliseks, peamiselt infrastruktuuri poolest, ja teine osa on muuta linlasi uustulnukate suhtes sõbralikuks ja vältida nende vahel pingeid.

Oleme kindlaks teinud 20 ja rohkemgi väiksemat linna, millest igaüks saaks vastu võtta pool miljonit kliimapõgenikku. See tähendaks kokku kümmet miljonit inimest, kes ei lõpetaks Dhakas.

Kas see on nii lihtne, et kliimapõgenik läheb Monglasse  või Khulnasse või mõnda muusse linna ning ütleb, et siin ma olen, kus ma saan elada ja kuhu ma hommikul tööle lähen?

See ei ole nii lihtne. Aga põhimõtteliselt seda me tahame saavutada.

Me tahame ära hoida, et nad lõpetaksid Dhaka slummides. Bangladeshi pealinn Dhaka on kõige kiiremini kasvav megalinn maailmas. Kui veel viis või kümme miljonit kliimapõgenikku jõuab Dhaka slummidesse, siis muutub väga raskeks neid vastu võtta. Püüame neile pakkuda alternatiive. Miks mitte minna Dhaka asemel Monglasse või Noaparasse. Seal on mõningaid võimalusi, kuidas saame neid aidata elukoha ja tööga.

Kuidas on muutunud nende kliimapõgenike hulk, kes lähevad Bangladeshist tööle teistesse riikidesse?

Bangladesh on traditsiooniliselt eksportinud tööjõudu võõrsile. Viimaste koroonapandeemia-aastate jooksul muutus see raskemaks ja paljud migrandid tulid võõrsilt Bangladeshi tagasi. Nüüd aga võõrsile suundujate hulk taas kasvab. Riigina me tahame tõsta töömigrantide kvalifikatsiooni ja anda neile rohkem oskusi. Varem olid nad kõik lihttöölised. Praegugi teeb enamik  võõrsile tööle suundujaid siiski veel lihttöid, kuid kvalifitseeritud tööjõu osakaal aina tõuseb. Nad saavad tegutseda näiteks puuseppade, elektrike ja medõdedena, mis annab neile rahvusvahelisel tööturul rohkem väärtust.

Kas rohkem kliimapõgenikke jääb Bangladeshi või suundub võõrsile?

Enamik jääb Bangladeshi ja liigub suurtesse linnadesse nagu Dhaka.  Väiksem osa läheb üle piiri naaberriikidesse nagu India või siis kaugemale Malaisiasse, Taisse, Indoneesiasse. Paljud lähevad Lähis-Idasse, näiteks Saudi Araabiasse ja Kuveiti. Mõned jõuavad isegi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Igas riigis, kuhu lähed, kindlasti ka Eestis, leiad sa bangladeshilasi. Paljud neist töötavad catering’is, restoranides. Bangladeshi ja India toit on samasugused. Nii et kus iganes sa Euroopas näed India restorani, siis üheksal juhul kümnest on selle omanik ja töötajad pärit Bangladeshist.

Millised on võõrsile töölemineku positiivsed ja negatiivsed küljed?

Positiivne on see, et töömigrantidel on majanduslikud võimalused. Nad saavad saata raha kodumaale oma lähedastele. Pärast mõningaid võõrsil töötatud aastaid tulevad paljud töömigrandid tagasi Bangladeshi koos mõningase kapitaliga. Nad investeerivad seda näiteks ärisse või toitlustusse. Dhakas võid leida Itaalia restorani, mille omanik ja kokk veetsid palju aastaid Itaalias, õppides pitsat valmistama, ja seda nad nüüd pakuvadki. 

Kui tõenäoline on see, et välismaal leiaks töö inimene, kes ei räägi võõrkeeli ja võibolla ei oska isegi lugeda ega kirjutada?

Bangladeshilastel on ettevõtlikku vaimu, nad on vastupidavad ja õpivad ruttu. Nad õpivad kiiresti keeli ja kasutama nutitelefoni. Nutitelefon on tehnoloogias suur hüpe, sest seda saab kasutada ka oskamata lugeda-kirjutada, piisab sõrmega nuppudele vajutamisest. Nad saavad vaadata televisiooni ja uudiseid. Inimesed saavad vaadata ka nutitelefonist satelliidipilti, kui ruttu tsüklon läheneb tema kodule, ja kalkuleerida, et nüüd on poolteist tundi aega, et jõuda varjupaika.

Mis on veel tähtis, et kliimaränduritega paremini toime tulla?

Kõige tähtsam, millega ka mina olen kõige rohkem seotud, on harida noori, et nad saaksid kliimatšempionideks. Meil on tohutult palju noori inimesi. Nad on meie peamine vara. Annan selleks oma panuse enda ülikoolis, me teeme koostööd ka mõningate teiste ülikoolidega. Tuleb investeerida järgmisesse põlvkonda, et muuta Bangladesh õitsvaks ja keskkonnasõbralikuks maaks ning viia seda teavet ka ülejäänud maailma.

Milliseid oskusi kliimatšempionid vajavad?

Nad peavad mõistma, mis on kliimamuutus, kuidas see toimub – ja see juhtub erinevates paikades eri viisidel. Seejärel tuleb õppida, kuidas seda lahendada. Bangladeshis tegutseb aktiivne noortevõrgustik. Nad korraldavad kohalikul tasandil üritusi igas linnas ja külas. Nad õpivad tegutsedes. Lahendad kohalikke probleeme seoses kliimamuutustega ja siis seostad need globaalsetega.

Käesolev meediasisu on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti „Jagatud teekonnad“ raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus – ESTDEV. Meediasisu ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.