KIHNU MAALAMBAD TARTU KÜLJE ALL: „Lambad on me peres lemmiklooma eest.“

„Esimesed lambad tõime Saaremaalt. Kuna meil tol ajal ei olnud lammaste transportimiseks kastiga autot, siis panime nad ilusasti maasturi pagasiruumi ja ületasime praamiga merd. Tore oli jälgida inimeste reaktsiooni praamil, kui nende pilk auto tagaosale pidama jäi,“ meenutab Merlin lõbusalt.

Tänaseks on algselt vaid suvelammaste pisikesele laudale ehitatud juurdeehitus ning pidamistingimusi igati parandatud.

Avanes uks villamaailma

Merlini ja ta abikaasa igapäevatöö ei ole loomapidamisega seotud, küll aga loodusega. „Mu abikaasa on hariduselt ökoloog ja tegeleb keskkonna planeerimise ja -kaitsega ning mina olen lõpetanud maastikuarhitektuuri eriala ja töötan planeerijana. Igapäevatöös oleme tihedalt kokkupuutes looduskeskkonnaga ning väärtustame looduslikku mitmekesisust.“ Kihnu maalamba kasuks aitas otsustada teadmine, et tegu on ohustatud tõuga, kelle säilimine on oluline. „Kihnu maalammas on põline tõug, ta on vähenõudlik, hea emainstinktiga ja saab suuresti kõiges ise hakkama, sealhulgas poegimisega,“ loetleb Merlin.

„Põnev avastus oli ka, et kihnukatel on kahekihiline vill ehk et nahale lähemal on veel tihedam alusvill,“ selgitab Merlin. Talle avanes lammaste tuleku ja nende pügamisega koos uks villamaailma. Nüüd on ta käinud lõngavabrikus uurimas, kuidas käib lõnga tegemine pestud villast lõngaks saamiseni, on õppinud villa sorteerima ja pesema, käinud kuiv- ja märgviltimise töötubades ning kudunud oma lammaste villast sokke. Kuna jõudlus jäi väikeseks, käis Merlin ka masinkudumist õppimas ning nüüd püüab oma teadmisi praktikasse panna.

 Tasuvust ei mõõdeta rahas

Merlin tunnistab, et nemad peavad oma lambaid ikkagi hobikarjaks. „Teiste lambakasvatajatega suheldes ja seminaridel osaledes olen aru saanud, et selleks, et loomapidamine tasuv oleks, peaks lambaid olema palju rohkem ja teist tõugu, näiteks mõni lihalambatõug. Samuti peaks iga päev tegelema lambakasvatuse või siis lambasaaduste töötlemisega. Keskmiselt 5-7 lamba pidamise juures nagu meil ei saa olulistest sissetulekutest rääkida.“

Lambad on peres pigem lemmiklooma eest ja saavad tihti ka maiustada leiva, vilja, köögiviljade ja muu hea-paremaga. „Põhiliselt toimetame lammastega meie abikaasaga, kuid eredalt on meeles kord, kui uted esimest korda poegisid ja noorema pojaga mõnepäevaseid tallesid kaalusime,“ meenutab Merlin armsaid hetki, mida loomapidamine peresse on kaasa toonud.

Rahas mõõdetamatut tasu pakuvad Merlini sõnul ka sellised hetked, kui naabrid või möödujad loomade tegemisi naudinguga jälgivad. „Kuna meie karjamaa asub maantee ääres, kuhu rajati äsja kergliiklustee, siis tihtipeale inimesed peatuvad ja uurivad meie loomi. Mõned tulevad kohe aia äärde ja silmitsevad pikalt. Tihti näitavad naabrid lambaid ka oma külalistele. Ja loomulikult käib meil külas rohkesti tuttavaid, kes võtavad aja, et tulla ja vaadata lambaid. Eriti muidugi lastega tuttavad, sest tänapäeva lapsed kuigi tihti lammastega kokku ei juhtu.“

 Kasuks tuleb naabritega sarnane ilumeel

Asulas lambakasvatuse keerukusest rääkides toob Merlin välja, et ühel piiril on neil nüüdseks topeltaed – lisaks võrkaiale on seespool ka loomavõrk. „Loomad võivad end piirdeaia vastu toetada või end sügada ning piirdeaiale jälje jätta,“ selgitab naine. Merlin märgib, et inimesed ja nende ilumeel on erinevad. Nii näiteks sobib Merlinile ja ta perele, et haljasmaa on lammaste niidetud ja kinnistu servad ei ole nii korralikult pügatud kui masinaga, kuid ühtedele naabritele meeldib seevastu ühtlane niidetud muru ka aia servas.

„Oluline on ka, et karjatatav ala tuleb omakorda piirata, et lilled ja köögiviljad lammaste söödaks ei saaks. Nii saab loomadest rõõmu tunda ning negatiivsed kogemused jäävad tulemata,“ lõpetab Merlin positiivsel toonil.