Shakespeare´i näidendis „Hamlet“ nenditakse, et miski on küll Taani riigis mäda. Kuid Taanist on saanud riik, mille kodanikud on uuringute kohaselt kogu aeg maailma õnnelikumate edetabelis. Palju kohasem on nentida, et Eesti riigis on miskit korras ära, kui mõni inimene peab hakkamasaamiseks tegema 21tunniseid tööpäevi, samas on inimesi, kes saavad lubada endale palju rohkem vaid neljapäevase töönädalaga.
33 tundi tööd nädalas, miinimumpalk 14.78 eurot tunnis, tasuta ülikool, arstiabi, lastehoid ja hooldus eakatele – kas ulmeline unistus? Taani reaalsus. Samas taanlased maksavad väidetavalt hea meelega peaaegu kõige kõrgeimaid makse – kuni poole oma sissetulekust tulumaksu, 25% käibemaksu. Veel olulisem, kui riigi korraldatud teenused on sotsiaalne võrdsus ja kogukonnavaim, kõrge võrdõiguslikkuse tase ja tugev ühine vastutustunne sotsiaalhoolekande eest. Taanlased näevad, mida nad oma maksude eest saavad.
Eestis on lood sotsiaalse turvavõrgu ja võrdsusega viletsad. Kohati on tunne, et maksudeks makstu kaob pigem mutiauku, kui haridusse või tervishoidu. Kas mõni poliitik julgeb käia välja idee, et makse tõsta, et riik saaks reaalselt paremaid teenuseid pakkuda? Et õpetajad ei peaks poole ööni sõidu jagamisteenust pakkuma, et hakkamasaamiseks vajalikku lisaraha teenida. Et võrdselt inimlikult elaks ära nii vanurite hooldajad kui ka IT-spetsialistid. Ja inimesed soovivad oma töö eest elamiseks piisavat palka, mitte toetusi. Ei tasu unustada, et kuskilt peab riik leidma raha juba lubatud toetuste maksmiseks, mis peaks peagi valijate rahakotti jõudma.
Aga näiteks õpetajate palkade tõstmise tulemit näeb aastate, kui mitte aastakümnete pärast. Riigi edu alus on haritud inimesed, kes suudavad maailmamajanduses konkureerida ja maksta kõrgelt palgalt selliseid makse, mis suudaks finantseerida riigi haridust, tervishoidu jne. Palju lihtsam unistada, kui teha.
Kommentaarid