Üha terasemalt hoitakse silma peal sissetulekutel ja väljaminekutel. Läinud talve suured arved on paljudel veel meeles. Kuidas küsida palka juurde või leida teine töö? Kas fikseerida laenulepingu intress ja eelistada kindla hinnaga elektripaketti? Ehk ei olegi endise justiitsministri Maris Lauri idee aknatihendid üle vaadata kõige hullem, talvel soojem ikka, kui tuul kohe tuppa ei puhu. Küttepuude hinnad on juba arulagedad ja poeketid hirmutavad, et hinnatõusu lage ei paista. Ikka langus ja kriis – ei ühtegi helget prognoosi.
Kasiinos on reegel, et maja võidab alati. Intressi ja hindade fikseerimisega kipub sama reegel kehtima. Ükski elektritootja ei soovi kahjumit teenida. Et pakkuda fikseeritud hinnaga elektrit, peab see hind katma hinnakõikumised ja seetõttu kipub olema pikal perioodil kõrgem kui börsihind. Sama loogika kehtib laenuintressidega. Lõpuks on võidus need, kellel on sääste, et ajutiselt kõrgeid hindu ja intresse taluda. Selleks peab aga heal ajal säästma, see ent pole kõigil kombeks.
See kõik on majanduses kaasa toonud hullumeelse nõiaringi – hinnad tõusevad, inimesed küsivad palka juurde, et rohkem palka maksta, peab tootja hindu tõstma. Seejuures kasvavad ka toorme, energia ja muud hinnad. Ilmselgelt vanaviisi edasi ei saa, aga head ideed, kuidas olukorda parandada, ei paista kuskilt.
Selle asemel käitub riik nagu anekdoodis, kus üks sõber küsib teiselt, kus ta raha saab. „Kapist võtan,“ kõlab vastus. Aga kust raha kappi saab? „ Naine paneb!“ on vastuseks. Kust naine raha saab? Vastus: „Mina annan.“ Aga kust sina raha saad? „Kapist võtan!!!“ selgitab vastaja ärritunult. Maksumaksjatelt kogutud raha makstakse neile toetustena tagasi. Raha pidev sihitult ringi tõstmine aga reaalset tulu ei too, vaid võimendab majanduse juba niigi hullumeelset hinnatõusu nõiaringi.
Kommentaarid