Evelin Ilves.

Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht
Kolumnid
9. juuli 2022, 08:14

EVELIN ILVES | Lasin unistuste puhkusest lahti. Ja kannäe imet – asjad hakkasidki juhtuma!

Avan ehmatusega silmad ja olen viivu segaduses – kus ma küll olen? Vaatan sõbralikult naeratava kosmeetiku silmadesse ja uurin – kuidas ta sai küll mu varvastele geellaki niimoodi peale, et ma ei pidanudki jalgu valguslambi all tõstma nagu alati. „Te magasite nii sügavalt, et ei raatsinud teid ärata“, vastab noor naine vaikselt ja mu süda valgub lõpmata suure sooja hoovuse sisse.

Ta oli lampi iga varba kohal ise oma kätega hoidnud ja nii sain ma pea tund aega õndsalt tukkuda. See oli minu viimase puhkuse-eelse tööpäeva õhtu. Kuhjunud väsimus ei mallanud esimest puhkusepäeva ära oodata ja kattis mind ootamatus paigas sooja unevaibaga. Mis seal imestada, terve see aasta on olnud küllap vist üks intensiivsemaid mu elus: kolmas residentuuriaasta on lõppemas ja selle kõrval ka kaht nö päristöökohta peetud, lapse gümnaasiumi lõpumaraton sinna krooniks peale kaasa elatud.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99