Foto: Kollaaž (pildid Kersti Eero)
Kersti Eero 25. juuni 2022 09:15

Linnas, kus mööda kanaleid saad liikuda veebussi ehk vaporetto'ga ja kuival maal vaid isikliku kondimootoriga, koguneb meil esimesel päeval mööda kitsaid tänavaid ja sildu ringi traavides 26 000 sammu. Kahtlustan, et sildu kokku lugedes oleks seegi number kolmekohaline tulnud. Paleesid ja kirikuid imetledes, kartmata seejuures tõuksi või jalgratta alla jääda, võiks lõputult kõndida. Eriti, kui jalgu puhates end ka paar klaasi Aperol Spritziga jahutada.

Veneetsia Marco Polo lennujaamast bussiga linna sõites tunnen heameelt, et ma kokkuhoidliku inimesena pole hotelli suurele maale broneerinud. Ka sõit mööda ligi nelja kilomeetri pikkust silda üle laguuni ei tekita minus mingeid romantilisi tundeid. Aga eks Thomas Manni novelli „Surm Veneetsias“ kangelane professor von Achenbach öelnudki, et saabuda Veneetsiasse maad mööda on kui siseneda paleesse tagaukse kaudu. Muidugi saab paleesse siseneda ka esiuksest ehk sõita lennujaamast kohale veebussi või -taksoga (vastavalt 15 ja 32 eurot). Aga kui öömaja asub bussi- või rongijaamast kaugel, tasub vaporetto't või isegi minu Tallinna-Veneetsia lennupiletist (25 eurot) kallimat taksosõitu täitsa kaaluda, sest kohvriga pole just mõnus üle sildade kobistada. Kaldteid, mis võimaldaks ratastooli või lapsevankriga liikudes astmeid vältida, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Aga kuna meie pagas piirdub vaid seljakotiga ning hotell jääb bussijaamast kiviviske kaugusele, oleme panustanud kaheksaeurosele bussile.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad