Moeajakirjanik Aljona Eesmaa vabatahtlikust tööst: abivajajate aitamine ravis ka minu hinge
Täna, kui minult küsitakse vabatahtliku töö kohta, mida olen teinud Ukrainast saabunud sõjapõgenikega, kipun ütlema, et see on mul esimene kord olla vabatahtlik. Kuigi olen aastaid teinud vabatahtlikku tööd, on see olnud erakordne ning minu jaoks täiesti esmakordne kogemus.
Läksin Tallinna sõjapõgenike vastuvõtukeskusesse 8. märtsil, naistepäeval. Ma ei oska öelda, mis jõud see oli, mis mind sinna tõmbas, kuid tundsin, et reaalselt käed külge panna on parem variant, kui kodus ekraanide ees pisarateni muretseda. Tunnistan, et mul oli sõja puhkemisega vallandunud ärevusega väga keeruline toime tulla. Vastuvõtukeskuses ei olnud aga aega uudiseid lugeda – seal olid inimesed ja neid oli vaja aidata. Jagada neile informatsiooni, sooja teed ja sooje jalanõusid. Mul pole kunagi varem olnud nii hea meel, et räägin vene keelt.
Kommentaarid (0)