KÄED KÜLGE: Laura Liinat on tegutsenud vabatahtlikuna Tallinnas Niine tänava põgenikekeskuses. Edaspidi mõtleb ta hakata mõne Ukraina pere tugiisikuks.
Foto: ErakoguSÜDA JA RAHAKOTT AVALI! Sõjapõgenikke aitavad vabatahtlikud on valmis paljuks: kes annab oma jalast tossud, kes loovutab pere söögiraha. Aga kus jookseb piir?
Ukraina põgenikekriis on avanud paljude abistajate südamed ja rahakotid. Toimub omamoodi võistluski, et kes rohkem abiks suudab olla. Kust aga jookseb see piir, mil pakutav abi tekitab juba pigem kahju kui kasu – rahakotid tühjenevad ja vaimgi põleb läbi?
Pereema Madli meenutab, kuidas ta sõja esimestel päevadel arvutas meeleheitlikult, kui palju ta saaks Ukraina heaks annetada. Kuna plaanis oli peagi sõita kõik hinnas kuurortpuhkusele, siis arvestas naine, et toidupoodi asja sel ajal pole ja kandis poole arvel olevast rahast Ukraina toetamiseks. „Mõtlesin pärast küll, et kui peaks tekkima vajadus poest süüa osta, siis mul raha selleks pole. Abikaasalt ka ei tahtnud küsida,” räägib ta, kuidas oli valmis ära andma kõik, et teisi abistada.
Kommentaarid (0)