KÄED KÜLGE: Laura Liinat on tegutsenud vabatahtlikuna Tallinnas Niine tänava põgenikekeskuses. Edaspidi mõtleb ta hakata mõne Ukraina pere tugiisikuks.

Foto: Erakogu
Helen Serka-Sanchez 29. märts 2022 18:09

Ukraina põgenikekriis on avanud paljude abistajate südamed ja rahakotid. Toimub omamoodi võistluski, et kes rohkem abiks suudab olla. Kust aga jookseb see piir, mil pakutav abi tekitab juba pigem kahju kui kasu – rahakotid tühjenevad ja vaimgi põleb läbi?

Pereema Madli meenutab, kuidas ta sõja esimestel päevadel arvutas meeleheitlikult, kui palju ta saaks Ukraina heaks annetada. Kuna plaanis oli peagi sõita kõik hinnas kuurortpuhkusele, siis arvestas naine, et toidupoodi asja sel ajal pole ja kandis poole arvel olevast rahast Ukraina toetamiseks. „Mõtlesin pärast küll, et kui peaks tekkima vajadus poest süüa osta, siis mul raha selleks pole. Abikaasalt ka ei tahtnud küsida,” räägib ta, kuidas oli valmis ära andma kõik, et teisi abistada.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad