ÕHTULEHT MOLDOVAS | GALERII | Elu põgenikelaagris: ängistav koht, kus kohtuvad laste naeruhõiked ja vanemate pisarad, lootus helgemate päevade nimel ja teadmatus tuleviku ees

Mõned põgenikud tulevad suure kohvri ja silmini täispakitud spordikotiga. Mõnel on üks suur kohver ja väikene kott. Mõnel on hoopis toidupoe kilekott ja seegi ei tundu olevat asjadest pungil. Segadust on palju, pea kõik on hirmunud. Osad teevad juba telefonikõnesid ja teatavad lähedastele, kuhu ta on jõudnud. Väiksed lapsed vaatavad pimedal staadioniesisel närviliselt ringi. Emad, vanaemad ja -isad üritavad laste jaoks tugevaks jääda. Vabatahtlikud tervitavad kõiki ja küsivad äsjasaabunute käest, mitmekesi nad on, et pered saaksid kõrvuti jääda.

Need on vaid kümned igapäevastest tuhandetest sõja eest pagevatest inimestest, kes paigutatakse Moldova pealinna Chisinau kahte suuremasse põgenikelaagrisse. Kuigi tuhanded ja tuhanded moldovlased on avanud enda isiklikud kodud põgenikele, siis ainult lahketest inimestest ei piisa. Ukrainast on Venemaa rünnaku tõttu pagenud üle miljoni inimesi, nendest üle 130 000 on jõudnud Moldovasse, Euroopa ühte vaesemasse riiki. Riigis, kus keskmine palk jääb alla 400 euro, on ka kohalikel väga keeruline enda juures majutada tervet perekonda, sest see võtab suurel hulgal rahalisi ressursse, mida siin riigis lihtsalt pole. Kohalikud annavad endast parima, ent ilma suurte valitsuse ja linna juhitud laagriteta poleks kõikidele põgenikele võimalik peavarju anda.

Eestis kolmeeurone hot dog’i vorst, Moldova põgenikelaagris aga kulda väärt õhtusöök

Üks põgenikekeskus asub messikeskuses. Seda laagrit juhtiv arst Oleg Crudo sõnab, et ühe ööga tehti Covid-19 triaažiks kasutatud boksidest kohad, kus võõrustada põgenikke. Haiglavoodid jäeti alles, vähemalt on neil magamisase olemas. Bokse on erineva suurusega, mõned majutavad vaid ühte inimest, mõned on aga mõeldud kuni neljale. Voodikohti on kokku 550, aga täpne vastuvõetud põgenike arv sõltub sellest, kui palju on neil kaasas lapsi. Nädalaga on keskusest läbi käinud 10 000 põgenikku. Voodikohtadest on kogu aeg puudus, ehkki üldjuhul jäädakse sinna vaid ööpäevaks. Ajutises peatuspaigas oodatakse kas tasuta transpordivõimalust sugulaste juurde Lääne-Euroopas või suunatakse sealt hädalised edasi perekondadesse, kes on nõus neid ajutiselt võõrustama.

Kella 17.30 paiku pakutakse õhtusööki. Kaks suurt kasti apelsine, mis pandi lauale kümme minutit varem, on juba ammu tühjendatud. llmselt teavad keskuses peatuvad inimesed juba ette, et selle aja paiku saab miskit hamba alla pista, sest enne esimese taldrikutäie väljatoomist on lauad ümbritsetud näljasest rahvamassist, kes on kaotanud kodu ega tea, kuidas nad ise suudaksid leiva lauale tuua. Toiduks on midagi leiva ja kringli vahepealset, saia ja keedetud vorste, milletaolisi eestlased sööksid bensiinijaamas hot dog'i vahel. Oranžide vestidega vabatahtlikud voorivad pidevalt sisse-välja ja toovad toitu juurde. Kõik hea ja parem kaob silmapilkselt.

Kõige hädavajalikum on olemas – vetsud, pesumasinad, söök. Vajadusel saavad põgenikud küsida ka riideid. Kõike seda tänu kohalike inimeste vabale tahtele. Tuhanded on annetanud enda aega ja esemeid, mida põgenikele jagada. Lapsed, kes on siin enamjaolt kümneaastased, üritavad olukorrast kõike võtta. Külmal põrandal istudes nad joonistavad paberitele, mõned mängivad pallidega. Samal ajal on nende vanemad ja vanavanemad kas voodis pikali, üritades magada, või toidujärjekorras. Laste kiljumiste vahele kostub valgustamata bokside vahel kolmemeetristes vahedes käies mõnelt poolt nutuhäält. See on koht, kus keegi mitte kunagi ei tohiks sekunditki viibida.

„Aa, Eesti – see on hea riik.“

Manej' staadionil asuvas põgenikekeskuses tervitab meid noor poiss, kes tutvustab end Daniilina. Väga heas inglise keeles pakub ta, et võib meid veidi juhendada. Tuleb välja, et ta õpib alles keskkoolis ja tuli nädalavahetuseks põgenikele appi. Tõesti, nagu mõnedki kohalikud on meile varem öelnud – terve riik on mobiliseeritud.

Erinevalt eelmisest keskusest, kus võis natukenegi privaatsusele loota, tõmmates boksi ette kardina, on siin kõik koos nagu suures segasummasuvilas. Enamik voodeid ja madratseid on pandud spordisaali keskele, sajad madratsid aga sissekäigu vastas oleva kiviseina äärde. Siin on kohti umbes 800 põgenikule, kellest nii 500 ringis on alaealised. Ka siin ootab vabatahtlik Dani sõnutsi mõni tasuta transporti Lääne-Euroopasse, samas need, kellel on raha ja sugulasi, peatuvad keskuses ainult paariks tunniks, kuni saavad oma teed jätkata.

Teistest põgenikest on veidi eraldi umbes kümneaastane poiss koos ema ja vanaemaga. Kui pea kõik teised voodikohad asuvad spordisaali keskel, on nemad seadnud enda magamisaseme rajapiirde äärde. Lähemate naabrite juurde on üle kahe meetri. Rohkem privaatsust siin suures saalis pole.

Kolm voodit on tihedalt kokku lükatud. Mureliku näoga poeg nõjatub vastu rajapiiret ja räägib telefonitsi. Erkkollase värvi kaotanud pusa kandev ema toob termokarbis sooja toitu vanamemmele, kes on kampsunisse mähituna teki alla pugenud. Vaid kümne sekundiga kaob arvestatav osa toiduportsjonist juba kõhtu. Memme näole ilmub isegi naeratus, mida laagris veedetud tunni aja jooksul pole muidu näinud ühegi täiskasvanu näol.

Tutvustan end ajakirjanikuna, ent pere küsimustele vastata ei taha, piltidele ei taha jääda. „Keeruline on, ei soovi,“ vastab kolmeliikmelise seltskonnas vastutava rolli võtnud ema. Ühe küsimuse julgen esitada. Pärimise peale, kust nemad siia jõudsid, kõlab vastusena Mõkolaiv. Kui just pole soovi Transnistriast läbi minna, on Lõuna-Ukraina linnast Chisinausse üle 320 kilomeetri. Küll aga tunnevad nad huvi, kust olen mina pärit. „Aa, Eesti – see on hea riik,“ noogutab vanamemm heakskiitvalt vastust kuuldes. Naeran ebamugavalt, tänan neid, soovin edu ja head aega. Vanaema naeratus on sõna dasvidanja lõpuks asendunud taas mureliku ilmega.

Moldovasse on appi tulnud ka Iisraeli suurim humanitaarabi pakkuv mittetulundusühing, kes on käinud 20 aastat kriisikolletes kohapeal. IsraAidi esindaja Ethan lausub, et nende eesmärk pole pakkuda kõige esmast abi, vaid nad aitavad põgenikel tulla toime trauma ja vaimse tervise muredega ning pakuvad psühholoogilist tuge. Keskuses luuakse turvaline keskkond, kus lastele pakutakse tegevust, et vanemad saaksid mõtted kasvõi korraks eemale. Kohale on tulnud vene ja ukraina keelt kõnelevad alushariduse spetsialistid, kes pakuvad lastele erinevaid tegevusi. „Niimoodi saavad emad olla kindlad, et nende lastega tegeletakse, kuniks nemad saavad mõelda, mida teha järgmisena,“ lausub Ethan.

Viiekuuse beebi rõõm ja valu

80. eluaastate alguses vanaema hüpitab süles beebit, kes hoiab suus sinist lutti. Pisipoiss vaatab suurte silmadega ringi, huvitudes kõigest ja kõigist, kes temast mööduvad. Vabatahtlik toob memmele beebitoitu, mida laps üritab kohe krabada. Vanaema sõnul aga see püree ei sobi ning beebi jääb tühjade kätega. Natukene seletamist ja vabatahtlik tõttab eemale.

Vanaema räägib, et beebi on vaid viiekuune ja ka tema ema on siinsamas spordisaalis. Pere on pärit Odessast. Kui kolm päeva tagasi polnud Odessas veel ohtlik, siis enam ta nii ei arva. „Nägin fotosid Hersonist, ainult pommid-pommid-pommid,“ ahastab vanadaam, poetades vahele ka ingliskeelseid sõnu. Praegu polevat Odessas enam suurt kedagi, kõik lähedased on lahkunud.

Chisinausse jõudsid nad kolm päeva tagasi ja on sestpeale elanud samas põgenikelaagris. Moldovasse tulid nad vaid kolmekesi: beebi isa võitleb kodumaa eest ning ka tema teine vanaema ja vanaisa jäid Ukrainasse.

Millised on edasised plaanid? „Ei tea, absoluutselt ei tea,“ sõnab memm. Sugulasi neil kuskil Lääne-Euroopas pole? „Mitte kedagi. Me ei tea, mida teeme,“ vastab memm, kelle häälest kostub lootust, aga nägu reedab kartust.

Samal ajal jõuab tagasi vabatahtlik uue beebitoiduga. See sobib ja vanaema tänab abilist ette ja taha, suur ja siiras naeratus näol. Ta vabandab meie ees, et peab meie juurest lahkuma, kuna last tuleb toita. Jääb vaid lootus, et varsti on tuleviku suhtes selgemad plaanid ning nende täitumisel võib-olla rääkida ka rohkem inglise keelt.

Fotod, mida lapsed enam kunagi ei näe

Põgenikekeskustes veedetud tundide jooksul jooksevad lapsed pidevalt ringi, kiljuvad mänguhoos ja üritavad elu elada nagu see olekski normaalsus. Fotograaf teeb pilti, nad on elevil. Nad ei pelga kaamerat. Tahavad näha endast jäädvustust. Näidata saab, aga kahjuks ei saa neid pilte kuidagi neile kohe anda ja mälestuseks jätta. Samas, kas nad 10, 15 või isegi 20 aasta pärast soovivadki seda aega mäletada?

Kuidas suudavad vabatahtlikud töötada iga päev üle 14 tunni keskkonnas, mis on ühest küljest täis rõõmu sõja käest pääsemise üle, aga samas ka kartust ja teadmatust tuleviku ees, ning lõhestunud peresid ja traagikat kodust lahkumise pärast?

„Väiksed momendid, mil näeme tugevust ja vastupidavust, väikesed momendid, kus…“ lausub Ethan, kuid peab end siis paariks sekundiks koguma. „Palanca piiripunkti ülespandud telgis jagasime lastele väikseid stressipallikesi, et neil oleks millegagi mängida. Sa näed emade silmist, et nad üritavad olla laste jaoks tugevad ja tõsised. Kui nad pea lastelt eemale keeravad, reedab nende nägu tegeliku sügava hirmu. Aga kohe, kui emad näevad last millegagi mängimas, on nad momendiks rõõmsad. Nende ilme muutub ja sa näed, kuidas nad rahunevad korraks maha. Tuleb üritada talletada ja meenutada selliseid pilte, mitte neid ülimalt ekstreemseid negatiivseid hetki, mida näeme kordades rohkem.“