2018. aasta 1. jaanuarist tõusis riiklik koolilõunatoetus 78 eurosendilt ühe euroni õpilase kohta päevas. Aeg on aga edasi läinud ja nelja aastaga on Eesti konjunktuuriinstituudi (EKI) toidukorv kallinenud 12% ehk 75,34 eurolt 84,59 euroni. Kui toiduained, palgad ja elektrihind kasvavad, siis peaks samas taktis kasvama ka koolilõuna toetus.
Kui riik maksab iga õpilase koolilõuna eest ühe euro, siis sealt edasi on aga koolitoidu eest maksmine igal pool erinev. Kus saab euro eest suppi ja leiba, kus paneb kohalik omavalitsus juurde; Tallinn näiteks lisab õpilase kohta 34 senti, Viimsi 62. On selge, et euro eest päevas on raske korralikku toitu pakkuda. Kuid just lastele korraliku, tervisliku ja mitmekesise sooja toidu tagamine oli üks argument, miks otsustati maksumaksja raha eest koolitoitu pakkuda.
Meil on liiga palju lapsi, kellele see toidukord on ainuke päevas. Distantsõppel olles käidi hoolega toidupakkide järel, sest pered olid arvestanud, et korra päevas saab laps süüa just koolis. Energiakriisis on neid peresid, kelle eelarves on iga sent arvel, üha rohkem. Teisalt on meil üha rohkem ka rasvunud lapsi. Kui koolitoit on rõve, ostetakse krõpsu, kommi ja limonaadi. Tervislik, mitmekesine ja maitsev koolitoit on üks viis, kuidas pakkuda vähemalt alternatiivi poes kergelt haaratavatele kiiretele ampsudele.
Poolkõva lahendus, kus eelarve võimaldab vaid vett ja tatart, ei täida ühtegi eesmärki. Need, kellel on kõht tühi, pakutavast söönuks ei saa, ja need, kes vajaks rohkem suunamist ja eeskuju kvaliteetse toitumise asjus, kahtlase väärtusega ollust ilmselgelt süüa ei taha. Samas, miks peaks keegi üldse sööma vaid võimalikult odavuse kriteeriumil tehtud toitu? Kirjade järgi võib suhkru lisamine küll praekartulite kalorsust tõsta, kuid kas see on ka tervislik lahendus?
Seega, kas koolilõuna riiklik toetus astub sujuvalt sammu üldise hinnatõusuga, või tuleb leida alternatiivseid lahendusi?
Kommentaarid