Tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa: kui peale käibe pole ettevõttes eesmärgiks töötaja tervist ja õnne, on läbipõlemine garanteeritud (11)

Inimestel saab olla nii head stressi, millele võib järgneda rahuldust pakkuv tulemus (näiteks spordis), kui ka halba stressi, mis lõpuks muserdab. Tööstressi seostatakse paraku selle viimasega.

Tööstress tekib liigse koormuse tagajärjel, aga ka siis, kui meil on heaks soorituseks palju takistusi või kui seisame määramatuse ees. See kipub ilmuma ka juhul, kui meid kritiseeritakse ning kui tunneme end ummikus. „Võime tajuda endas ängistust või arusaamatut pinget, kõik ärritab ja väsitab. Väiksemagi asja ära tegemine eeldab enda kokku võtmist ja suurt pingutust ning tulemused ei paku enam rõõmu. Mõnel juhul väljendub see ka ülemuretsemise ja ülemõtlemise näol,“ lausub Saar-Veelmaa.

Tööstress teeb inimesed haigeks

Tööstressis inimesi hakkavad tihti kimbutama ka füüsilised hädad. Kuna organism on suure pinge all, lööb see välja kohas, mis inimesel kõige nõrgem. „Immuunsüsteem on häiritud ning üleüldine vastuvõtlikkus haigustele suurem. Stressis töötajad jäävad kergemini haigeks. See saab olla ka üks tööõnnemõõdik organisatsioonis – kui terved on inimesed. Vahel ei julgeta muidugi haiguslehtegi võtta, kartes halba valgusesse jääda. Mõnel juhul arenevad stressi tagajärjel välja kroonilised haigused, ent harvem seostatakse neid ebasobiva töökorralduse ja sobimatu töörolliga. Viimase aja epideemiaks on saanud vaimsed hädad, alates keskendumis- ja ärevushäiretest lõpetades petja sündroomini välja. Sageli ei oska me näha eelnevaid ohumärke, nagu kehv uni, tujutus, muutused söögisus ja üldine kurnatus, enne kui keha või vaim „atšurr“ karjuvad,“ räägib psühholoog. 

Tööstressi tekkides võivad enda tasakaalustamise meetmed olla sageli ekstreemsed. Saar-Veelmaa toob näite: „Oled teinud pika töönädala, 12-tunniseid tööpäevi, pole jõudnud korralikult süüa ega trenni ja tunned puudust puhkusest ning värskest õhust. Saabub reede ja sul tuleb vastupandamatu soov nii-öelda lips täielikult lõdvaks lasta. End kas täis juua, üle süüa või ainetega uimastada, et saada lõpuks ometi tõelist puhkust ja unustust kõigest. Tulemuseks on aga see, et enda keha, meele ja vaimu kuritarvitamine väsitab veelgi enam ja nii satume nõiaringi.“

Ta toonitab, et siinkohal on märksõnaks „liiga“ – kõike saab liiga palju ja keeruline on püsida mõõdukana.

Tööandja ülesanne on hoida töötaja tervist

Saar-Veelmaa sõnul on töötajate vaimne, füüsiline ja emotsionaalne tervis suuresti tööandjate kätes. „Kõik, mis toimub töökohal, mõjutab meid väga suurel määral. Olen viimase 20 aasta jooksul organisatsioonides koolitades kuulnud ühte ja sama mantrat, mis üha valjemaks paisub: „meil pole aega; meil on ülekoormus, info ei liigu piisavalt, me ei tunne, et meid tunnustatakse; siht on ebamäärane“. Selline töökultuur põhjustab tahes tahtmata stressi,“ tõdeb asjatundja.

Ta leiab, et tööandjad ei ole sageli teadvustanud, et elame hoopis teistsuguses maailmas kui aastakümneid tagasi – elu on kordades intensiivsem kui varem, peaasjalikult info- ja tehnoloogia ajastu saabumise ja globaliseerumise tõttu. Sellises olukorras on vaja läbimõeldud organisatsioonikultuuri, mis inimesi kaitseks.

„Kui oma inimesi pideva efektiivsuse või kasumijutuga utsitada, ei ole parem sellest, mida paarsada aastat tagasi orjanduseks nimetati. Töötaja ei ole tööandja oma – teda tuleb austada, kuulata ja kaasata, ametipositsioonist sõltumata. Näen, et tõeliselt kaasavat juhtimist ikka veel napib, töökohad on jätkuvalt kaldu tööandja vajaduste poole ja vaatavad vähem selles suunas, mida nende inimesed vajavad,“ seletab Saar-Veelmaa ja lisab: „Kui koolitustel sellest räägin, et teie juhi vastutus on uurida, kuidas ta saab teid õnnelikuks teha, puhkeb enamus inimesi homeeriliselt naerma. See ei peaks aga üldse naljakas asi olema, sest tööandja esmane vastutus on oma inimeste väärtust tõsta.“

Läbipõlemine kui kinnise kaane all podisev supp

Ühel hetkel muutub pidev tööstress tööalaseks läbipõlemiseks. Tiina Saar-Veelmaa võrdleb seda supiga, mis keeb suure tule peal kinnise kaane all – ajab üle, kõrbeb põhja ja põhjustab halvemal juhul tulekahju. „Kui me midagi ette ei võta, siis areneb tööstress igal juhul läbipõlemiseks. Mõnel juhul muutub see krooniliseks seisundiks, kus inimene arvab, et see ongi tema olemus, kuid tegelikult on asi läbipõlemises.“ Enim ohustab läbipõlemine pühendunud ja kohusetundlikke inimesi.

Tänapäevases maailmas on läbipõlemise probleem kahjuks järjest sagedasem. „Organisatsioonides ja tööandjate juures, kus pole peale kasumi, käibe ja efektiivsuse eesmärgiks seatud inimeste tervist ja õnne, on läbipõlemine garanteeritud. Kui näiteks juht saadab e-kirju veel peale tööpäeva lõppu, hoidku jumal, et öösel, siis hoiab ta oma inimeste stressifooni pidevalt kõrgel. Inimesed on kohusetundlikud ega lülita märguandeid välja. Seepärast on nad koguaeg töölainel ja tervislik 8-8-8 (8 tundi tööle, 8 uneaega, 8 endale ja perele) läheb paigast,“ selgitab psühholoog.

Ka kodukontoris töötades võib läbipõlemine kergemini tulla, sest töö ja vaba aja piir võib sassi minna. „Inimesed kipuvad veel oma pere- ja uneajast asju lõpetama, sest töö on nii kättesaadav, miks mitte siis seda teha. Lõpuks, kui oleme aga pelgalt töörollis, muutume ebameeldivaks kaasalaseks ka oma lähedastele.“

Oluline on vajadusel abi otsida

Läbipõlemist iseloomustab see, kui inimene ei näe enam elus värve. Tihti ei suudeta isegi endale meeldivate asjadega tegeleda ning tahtejõud on otsas. Lähedastel on raske inimesega suhelda, sest ollakse eemalolevad ja kergesti ärrituvad. „Ei taha hommikul ärgata või ärkad väsinuna. Ei taha tööle minna. Miski ei paku rõõmu. Pidev enesekriitika. Lootusetus. Füüsiline kurnatus,“ loetleb Saar-Veelmaa läbipõlemise ohumärke.

Kui inimene tunneb end eelnevate joonte järgi ära, siis tasub abi otsida. Alati võib teekonda alustada üksi ja lugeda eneseabiõpikuid. Parem on siiski professionaalse kaasteelise abi, kes peegeldaks sõltumatult tagasi ning juhataks kiiremini lahenduste poole. Kindlasti tasuks spetsialisti poole pöörduda, kui endal on liiga halb olla või tundub, et oled probleemid ise liiga suureks mõelnud.

Puhkeajal on vaja puhata

Tähtis on ka nii-öelda oma tassi täitmine ehk enda vajaduste eest hoolitsemine ja piisav puhkus. „Hobid ja harrastused on suurepärased vahendid tassi täitmiseks, kuid hea on ka õppida niisama olema, lihtsalt molutama. Keskkonnavahetus ja uute asjade õppimine mõjub hästi,“ sõnab Saar-Veelmaa.

Ideaalis võiks igas päevas olla töö ja puhkeaja tasakaal. Kui see aga pole võimalik, siis vähemalt paar päeva nädalas peaksid olema väljalülitumiseks. Nendel päevadel olgu enam „ma tahan“ kui „ma pean“ tegevusi. „Hea tasakaalustaja vaimselt pingelisele tööle on füüsiline liikumine ja õues viibimine, füüsilise töö tegijad võiksid vastupidiselt vabal ajal kosutada end vaimutoiduga. Ühtviisi hästi mõjub keskkonnavahetus, kasvõi väike metsamatk.“

Tihti on probleem ka see, et puhkuste ajal ei osata puhata. „Neljanädalased puhkused, kus oleme täiesti tööst ja tööalasest vastutusest välja lülitatud, on eestlaste hulgas pigem rariteediks. Aga puhkama on vaja õppida. Sest liiga palju on liiga palju ja kui me nooremana ei tunne piire, siis keskeas või hiljem võib see tehtud kahju ühekorra bumerangina meie vastu pöörata,“ tõdeb psühholoog.