Kas ees ootab järjekordne kurtmine, et elektri hind on röövellikult kallis, mis sunnib teleka vaatamise asemel raadiot kuulama? Või tänamine, et omikroni hirm langetas toornafta hindu, mistõttu pääsevad jõulukaubad ehk inflatsioonihirmust? Või valitsuse siunamine, et teede äärest kaovad kiirkäimlad ja edaspidi tuleb põit täis hoida mujalgi kui sünoptiku kabinetis?
Tegelikult käib jutt täiesti metafoorivabast püksikummist. Nädalavahetusel sai sadava lume kiuste käidud vaatamas kohaliku jalgpalliliiga lõppvaatust, mis tähendas talverõivaste kapi kaugematest nurkadest välja otsimist. Juba kolmandat aastat järjepanu põlgasin ära pika aluspesu ja improviseerisin muudest rõivastest alternatiivse soojakomplekti, sest pesupükstel on jube lõtv kumm, mis kipub käimisega alla vajuma. Ebamugav noh.
Normaalne inimene viskaks püksid ära, kui neid juba aastaid ei kanna. Aga mingi kummaline mõte kummitab kuklas, et kui see üks (hiiglaslik) kummiprobleem välja jätta, siis tegelikult on ju kvaliteetne kraam… Nii ma ilmselt ohkan aasta pärast neljandat kordagi, et miks need kasutud püksid siit kapist vastu vaatavad.
Kommentaarid