Kolumbus läks teele sooviga leida meretee Indiasse, kust saada siidi ja vürtse, ent avastas Ameerika. Täna, üle 500 aasta hiljem pole nii suuri geograafilisi avastusi võimalik teha. Nüüd on enamik arvanud reisimise hoopis oma lemmikhobide hulka, sest ilmselt painab meid jätkuvalt vajadus „midagi leida“. Siidi ja vürtside asemel on nüüd lood ja pagasis palju ka seda, millest unistadagi ei osanud.
Mulle meeldib väga ilma plaanideta reisida, nii et olemas on vaid kodus kogutud taustainfo sihtriigi ajaloost ja kultuurist, lennupiletid ja valmisolek kogeda, mis juhtuma hakkab. See toob mulle värsket vaadet ja kodus pahurdama pannud asjad asetuvad õigesse perspektiivi. Korrigeerin siis oma prioriteete ja tunnen tänulikkust. Just tänu reisimisele on minust ka paikses elus palju rohkem tolku.
Minu parimad reisid on olnud paikadesse, mis pole veel „valmis“ või on muutumas, sest sellega talletan enda jaoks ajalugu. Olen väga õnnelik, et jõudsin käia Beirutis, enne kui pool sellest plahvatuses hävis; Hongkongis, kui see oli veel liberaalne; ja Kuubal, enne kui kapitalism ta kätte sai. Jordaania reis ootab pandeemia tõttu uut planeerimist – kahetsustunne, miks ma küll kohe ei läinud, pole siiani möödunud. Kõik head reisimõtted tuleks ellu viia nii kiiresti kui võimalik!
Kõige elumuutvamaks on seni kujunenud reis Kuubale, kuhu olin kaua kibelenud ja lõpuks 2016. aastal ka jõudsin. Kohalikel oli juba lubatud turistiga suhelda, ning kombati kõiki võimalusi ka üsna olematu inglise keelega (Taxi? Cuban boyfriend? – Taksot? Kuuba poissõpra?).
Et eramajutusteenuse pakkujatel oli kohustuslik läbi teha kolmekuuline programm turistide soovide kohta, oli igal hommikul laual saepurust sai, munalaadne toode, vahtkummist juust ja kibe kohv piimapulbriga. See hommikusöök kujunes minu jaoks Kuuba elu kurbloolisuse ja absurdi sümboliks. Kuigi kohviriik, läks enamik ube ekspordiks ja enda tarbeks lisati kohviubadele kikerherneid. Et maitseviga petta, röstiti mass ülitumedaks ning et omakorda kibedat maitset peita, tehti jook ülimagusaks, mille kohta kuubalased ütlesid, et neile meeldib nende magus kohv, sest elu on juba niigi piisavalt kibe.
Tühjade lettidega poed ja järjekorrad meenutasid nõukogude lapsepõlve. Keset tohutut puudust inimesed aga särasid ja tantsisid iga muusikaheli peale tänavatel imelist salsat, nautisid elu ja üksteist, parandasid autosid traadi ja papiga ega lasknud end keerulisest elust segada – „suhkrut“ peale ja elu polegi nii mõru!
Olen õnnelik, et nägin veel „päris“ Kuubat. Nüüd osatakse seal turistidega ümber käia ja neile „läänelikke“ väärtusi pakkuda.
Kuubalt Eestisse naastes sain vapustuse. Sealne elujaatus oli nii kontrastne siinse pahurusega. Reisi mõjul lõpetasin töö pangas ja lasksin end üllatada uute pakkumistega. Pärast seda muutus mu elu samuti värvilisemaks.
Tundmatu püüdmiseks ei pea minema alati kaugele. Välismaalastele rõhutame Eesti lühikesi vahemaid ja mitmekesisust ning seda peaksime hindama ka ise. Eesti veinimõisates võib end tunda kui Toskaanas, Kirna mõisa tulbiväljad mõjuvad kui kiire retk Hollandisse, Tallinn oma hipsterite ja kohvikutega kui alternatiivne Berliin, Hiiumaa Kaibaldi liivik kui Eesti oma Sahara.
Pole parata, kui elu vahel piirab füüsilist reisimist. Praegu pandeemia, nõukogude ajal raudne eesriie, vahel sündmused eraelus. Olgu piiri taga, Eestis või iseendas – hea reisi tunneb ära sellest, kui see toob juurde mõne hea mõtte, tunde või teo. Head reisi!
Liina Maria Lepik,
EASi turismiarenduskeskuse direktor
Kommentaarid