Inimesed

ARVAMUS | Jalgrattaentusiast Martin Voltri: „Sõnas „transport“ on ju sees sport!“ (4)

Martin Voltri, ajakiri Nipiraamat, 11. mai 2021 05:08
Martin Voltri, jalgrattaentusiast, Rattastuudio JooksFoto: Tõnu Tunnel
Tänavu suvel täitub kümme aastat esimesest ühissõidust Tour d’ÖÖ. See sai alguse pundi kirglike jalgratturite soovist ühiselt läbi öise Tallinna sõita. Esimesele sõidule nõuti lisa. Ei kujutanud siis ettegi, et viiekümnest ratturist saab peagi mitusada, siis tuhat. Meie suurimatel ühissõitudel on rattureid olnud kokku isegi üle kolme tuhande. Täna räägime Eestis juba väikestviisi jalgrattabuumist.

Enam ei tundugi mõte jalgrattaga igapäevaseid asju ajada radikaalsena. Üha rohkem sõidetakse rattaga tööle, kooli, poodi või perega sõpradele külla, ja seda aasta ringi. Sageli vilksab tänavatel ka praktilisi kastirattaid, sadulas fotovarustusega võttele tõttav fotograaf või lapsi lasteaeda viiv ema.

Samal teemal

Jalgrattaga sõitmisega seostatakse paratamatut higiseks minemist, aga kui valida sobiv sõidukiirus või üha taskukohasemaks muutuv elektriratas, jõuab sihtpunkti kindlasti ka kuiva nahaga. Kusjuures näiteks Hollandi peaministril on tavaline ilmuda ametlikele kohtumistele jalgrattaga – ehk teeb seda kunagi ka meie rattasõbrast peaminister Kaja Kallas.

Mina kirgliku ratturi ja tervisesportlasena küll naudin tööle sõites kõrgemat pulssi. Kontoris duši alt tulles tunnen end eriti erksa ja rahulolevana. Juba sõnas «transport» on ju sees sport.

Jalgrattaga liikumine ei ole alati kiireim liikumisviis (kuigi linnas sageli ka on), aga kindlasti pakub rattasõit liikumisviisidest kõige rohkem häid emotsioone. Jalgrattaga oled ümbritsevaga vahetus kontaktis ja see ergastab meeli. Valdur Mikitagi kirjeldab, kuidas rattaga sõitmisel kogetav võib kutsuda esile erilisi samaaegseid aistinguid kõigis meeltes.

Nii on jalgrattasõidul positiivne mõju ka vaimule, mida kasutavad teadlikult ära loomeinimesed. Jalgratas seob nii elektroonilise muusika pioneere Kraftwerki kui ka maailma mõjukaimat kaasaegset heliloojat Arvo Pärti.

Jalgratas pakub väga erinevaid võimalusi: aeglasest argikulgemisest pikkade trennide tegemiseni välja. Minu jaoks on pikad rattatrennid lausa meditatiivsed, sest naljaga pooleks: maanteetrenn on nii igav, et selle ajal lihtsalt pole muud teha, kui hästi palju mõtelda. Tunniga rattasadulas teen sageli rohkem tööd kui kümne tunniga ekraani taga.

Liikumisviisi valides võiks arvestada, et sellega mõjutame ka (linna)ruumi arengut. Pendel liiklusvahendi eelistustes on ühes servas ära käinud ja liigub nüüd tasakaalupunkti poole tagasi, see omakorda tähendab üha mõnusamat ja turvalisemat keskkonna kõigile. Tänavaruumi jaotus vajab ümbermängimist. Õnneks saab seda teha ilma kelleltki midagi ära võtmata, nii et võidavad kõik. Parim viis selle õnnestumisele kaasa aidata on haarata ratas ja sõita! Mida rohkem on rattureid, seda rohkem nendega arvestatakse.

Mu laps ütleb mulle sageli: «Ärme lähe autoga, see on nii igav!» Tõepoolest, jalgratas võimaldab palju mitmekesisemat liikumist ja kiiremat reageerimist ümbrusele. Näiteks saab sellelt saialõhna peale sekundiga kohvikusse hüpata või kaupluse aknal märgatud mänguasja uudistama minna.

Mind vaimustabki ehk kõige rohkem laste siiras rõõm jalgrattasõidust. Enim läheb neile korda aga see, kui vanemad või vanavanemad nendega koos sõitma lähevad. Sellel on omakorda inspireeriv ja tervislik mõju ka vanematele generatsioonidele. Eeskuju nakkab. Nagu ikka, on noorte roll maailmas olla positiivsete muutuste elluviija.

Martin Voltri,
jalgrattaentusiast

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee