Inimesed

Maailmaparandaja Eva Truuverk: iseendaga tülliminek on suurim rumalus! (2)

Helen Serka-Sanchez, 22. mai 2021 17:36
Sisemine jõud: Keskkonna- ja prügiteema on raske valdkond, kus kiireid lahendusi pole. Nii on Evalgi vahel kahtlusi, kas midagi üldse on võimalik muuta. Edasi tegutsemiseks leiab ta jõudu teadmisest, et temasuguste inimesteta maailm paremuse poole ei liiguks.Foto: Martin Ahven
Eva Truuverk (50) on juhtinud ettevõtmisi «Teeme ära!» ja Maailmakoristuspäev, kus vabatahtlikud on tema eestvedamisel maailma prügist koristanud. Selleks, et jaksaks lõputuid probleeme lahendavas keskkonna- ja prügivaldkonnas tegutseda, ammutab ta energiat oma lemmikharrastustest.

Saaremaal sündinud, kuid Tallinnas elav Eva tunneb end hästi nii maal kui ka linnas – talle on oluline kahe koha tasakaal. «Kui suvel maale sõidan, siis juba autos võtan kingad jalast ja jätangi need sinna. Olen seal kogu aeg paljajalu nii metsas kui ka kodumurul. Metsa ma ei karda, võin täiesti võõrast kohast sisse minna ja oskan sealt ka välja tulla. Samas armastan kordades rohkem merd. Kui Valdur Mikita raamatutest saab lugeda eestlastest kui metsarahvast, siis mina olen kindlasti mereääre inimene,» sõnab saarlane.

Samal teemal

Eva on kasvanud metsa ja mere vahel. Pere maakodu, kus tema suguvõsa on elanud üle 300 aasta, on metsaga ümbritsetud ja vaid 90 meetri kaugusel merest. «Kui ma pole tükk aega linnast välja saanud, tekib mul kohutav mereigatsus. Lähen siis kasvõi Piritale, et tunda merd. Samas ma ei igatse maal elamise järele. Mulle on oluline, et inimesed on minu ümber ja saaksin iga hetk suhelda.»

Kirglik reisija

Maailmaavastamise kire sai Eva külge juba väga noorelt ja see on teda viinud külastama 59 riiki, millest paljudes on ta käinud korduvalt. «Kunagi olin valmis minema kasvõi Pärnu maantee otsa ja hakkama hääletama. Reisikihk oli nii suur, et ma pidin kuhugi lihtsalt saama. Praegugi läheksin hea meelega rändama, aga samas ei tunne ma ennast ka ahistatuna, et reisida ei saa,» tõdeb Eva.

Reisisihtkohtadest julgeb ta kindlasti soovitada Mehhikot, kus on kõik olemas: ookean, Kariibi meri, kõrged mäed, saared, kõrbed, džunglid, suured ja väikesed linnad ning rikkalik kultuuripärand. Reisidel on olnud üks tema lemmikharrastusi sukeldumine. Nii meenuvad talle ka Mehhikos Yukatani poolsaarel olevad koopad, mis on sukeldujate paradiis.

Stress kaob sportides

Juba väikesest peale on Eva mänginud võrkpalli ja veidi arvutades saab ta staažiks 30 aastat. Sellele on lisandunud tennis, mida ta on nüüdseks mänginud 25 aastat. «Mulle väga meeldivad pallimängud. Olen kindlasti meeskonnamängija, sest mulle meeldib suhtlemine selle juures. Võrkpallis mängisin ikka võidu peale – siis minus oli veel seda sportlikku võidutahet. Nüüd, tennist mängides naudin väljakul olemist. Isegi kohati on kurb, et mul pole enam seda lähen-nüüd-võitma-suhtumist. Mulle tundub mu vastasmängija alati nii toreda inimesena, et mul on üdini hea meel, kui tema võidab. Juba mitu aastat mängin ma paarismängu, üksikmängu tuleb harva ette,» mõtleb ta koroona tõttu soiku jäänud spordielu peale.

Eva lõpetab laused

Rasketel aegadel aitab mind ... kõige rohkem loodus ja meri. See on viimane õlekõrs, mis mind alati päästab. Katsun ka iseendaga rääkida ja hästi läbi saada, sest pean endaga eluaeg koos elama ja tülliminek on suurim rumalus. Endaga läbirääkimisi pidada on kõige parem mere ääres kivi peal.

Külmkapis on mul alati ... munad, keefir ja juust. Sügavkülmas on suvel Saaremaalt korjatud marjad.

Mind innustavad ja inspireerivad ... inimesed. Olen inimeste inimene, ka sõprade inimene. Mind innustab see, kui keegi on midagi lahedat teinud. Sellepärast loen ka ägedaid asju korda saatnud inimeste elulugusid. Kohe meenuvad elulood Käbi Lareteist, Agatha Christiest ja Coco Chanelist. Enne, kui Richard Brandsoniga ühele üritusele ühise õhtusöögilaua taha olin kutsutud, lugesin läbi ka kõik tema elulood, mis eesti keeles ilmunud.

Mu lemmiktegevus on ... kindlasti lugemine. See seostub alati puhkusega, kui pole kokkulepitud kellaaegu ja on hea raamat, mida saan ilma igasuguse ajatajuta lugeda.

Lapsena tahtsin saada ... Olen ema käest uurinud, kas mul oli lapsena mõni kinnisidee, kelleks tahtsin saada. Ma ise ei mäleta, et oleks midagi sellist olnud. Ilmselgelt oli mul juba lapsena annet teisi ära rääkida, kuid ma ei osanud seda ühegi ametiga seostada. Seitsmendas klassis teadsin, et tahan minna Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Täna oskan öelda, et tahtsin tegeleda turundusega, aga sel hetkel ei teadnud keegi reklaamist ega turundusest midagi.

Oma nooremale minale ütleksin, et ... ei ennast ega oma elu tasu liiga tõsiselt võtta. Lõpuks lähevad kõik rasked hetked mööda, ka need, mis tunduvad maailmalõpuna. Kõige tähtsam on hoida enda lähedal need õiged inimesed oma elus, sest nad on kuldaväärt. Nad tunnevad sind tihti paremini kui sa ise.

Mu lemmiktsitaat ... «Kui igaüks koristaks puhtaks oma uksetaguse, oleks maailm puhtam koht.» Uurides selle tsitaadi tausta, omistatakse seda nii Goethele kui ka ema Teresale. See hõlmab kõiki teemasid, mis olulised: vaata, et su ümber oleks maailm puhas ja kõigil hea olla.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee