Mäsleva mere taustal koos isa Raivoga: «Meie nägudelt on näha, et ega see ilm toona väga soe olnud,» meenutab Caren-Eliis suvist ringreisi Hiiumaale, «see pilt on vist tehtud Ristnas, sest Kassaris selliseid laineid pole.»Foto: erakogu
Reisimine
13. märts 2021, 17:33

ÜHE PILDI LUGU | Tagasi lapsepõlvemaadele Hiiumaal: 1993. aastal oli sõit saarele suur elamus

Tallinlanna Caren-Eliis Aare (35) meenutab Hiiumaale ette võetud perereise ja sinna suvekodu rajamist suure heldimusega. Nüüd, aastaid hiljem, on naine asunud koos abikaasaga oma lapsepõlvemaadele uut suvemaja ehitama.

Millal ja kus vanad fotod tehtud on?

Caren-Eliis Aare: «Pildid on tehtud 1993. aasta juulis Kassaris Hiiumaal. Oleme mu vanema õe Chris-Eveliniga 8- ja 10aastased. Vanaemal õnnestus sõita 1987. aastal kooliõe juurde Rootsi, kust tõi isale Panasonicu fotoaparaadi. See oli küll tavaline seebikarp, kuid tegi häid pilte, mida on siiani hea vaadata ja vanu aegu meenutada.»

Mida vanade fotode tegemise hetkest mäletad?

Caren-Eliis: «Ma ise väga täpselt nende piltide tegemist ei mäletagi, aga mu ema Ene teadis rääkida, et olime siis Hiiumaad avastamas.»

Mida reisil veel tegite?

Caren-Eliis: «1993. aastal polnud enam vaja lube, et Hiiumaale minna, ja juba saarele sõit üle vee oli toona suur elamus. Siis sõitsid praamid Kõrgelaid ja Harilaid, kuhu mahtus peale umbes 20 autot. Meil oli kollane Žiguli, millega ringi vurasime. Kaasas oli ka meie üheaastane taksikoer Dexter, kes reisi ajal autosse oksendas. See jättis ikka ereda mälestuse.

Puhkasime toona Hiiumaal nädalakese, ööbisime Malvaste kämpingus. Ilm oli suve kohta pigem külm, eks seda ole mere ääres tehtud piltidel ka meie nägudelt näha.

Ema meenutab siiani, kuidas metsa all jalutades maa taldade all pehmelt vetrus ja kuidas kõik tundus nii puhas, ehe ja imeline. Eks sealt see Hiiumaa armastus meil kõigil alguse sai.»

Suvised rõõmud õega: Külmast ilmast hoolimata heideti dressipüksid jalast, et saaks veerõõme nautida. «1980.−90ndatel oli pea igal perel oma «kodustatud soomlane», nii meilgi. Evelini punane dress ja T-särk on kingiks toodud, aga minu sinine komplekt on ostetud tutvuse kaudu Laste Maailmast,» mäletab naine. Foto: erakogu

Mis sai pärast seda ringreisi?

Caren-Eliis: «Aasta pärast seda käiku saarele hakkas isa juba Kassarisse suvilat rajama. Oleme ka Viljandi fännid, sest ema on seal sündinud, rippsild oli alati kohustuslikus suveprogrammis ning eelnevatel aastatel puhkasime ka kaks suve Võrus Kubijal. Pärast Hiiumaa külastamist langes suvekodu rajamise otsus Kassari kasuks. Isa leidis sõbra kaudu kohaliku, kes tahtis Kassaris maad müüa, ja nii ta ostiski maatüki keset metsa, 500 m kaugusele merest ning hakkas seal Vargamäe Andrese moodi müttama. Naabreid polnud ei nägemis- ega kuulmiskaugusel. Kuuldavasti pidasid kohalikud meid tollal pehmelt öeldes hulludeks. Algul elasime telgis, mis oli püstitatud puidust alusele − see oli meile, lastele, väga põnev. Tegime lõkkel süüa. Rootsi punasega värvitud puitmajja kolisime sisse umbes viis aastat hiljem.

Saarel ehitamine on mandriinimesele natuke raskendatud, sest sinna minek vajab alati pikemat planeerimist ja suvel on vaja ka praamile koht saada. Praegu ehitame koos abikaasaga teisele poole tiiki endale isiklikku suvemajakest ja kuigi hoone valmimine on veninud, siis mitmed sisustusasjad on mul juba ostetud.»

Vana ja uus Rootsi punane: 2020. aasta suvel pildistatud fotol on näha esiplaanil Caren-Eliisi vanemate suvila, taamal aga tema ja abikaasa Marguse peagi valmiv majake − mõlemad särtsakalt Rootsi punased. Foto: erakogu

Meenuta oma lapsepõlve Hiiumaal!

Caren-Eliis: «Kõik suved veetsime Kassaris, sõitsime ratastega randa ujuma, meie koer Dexter jooksis kõige ees. Talvel lükkas kohalik naabrimees Tiit ka meie juurde viiva tee lahti, aga mäest alla majani pidime ise teed tegema, seetõttu oli talvel labidas alati kaasas. Kui tiik kaevati, oli meil Eveliniga lõbu laialt, ujusime suvel tiigis vahtplasttükkidega, talvel aga uisutasime jääl. Olen õnnelik, et mul on sellised lapsepõlvemälestused.»