SUVESARI „PRUUNID SILDID“ | Tartust Kallastele: Sibulatee vaatamisväärsused võtavad lausa silme eest mustaks!

Mullu kevadel paigaldati Saaremaale liiklusmärk, mis pidi tähistama Õ-tähe kasutusala lõppu ning Ö-hääliku mõjuvõimu algust. Maanteeamet ei lubanud aga silti üles jätta. Põhjuseks toodi, et autojuhtide tähelepanu hajutavaid liiklusmärke on juba Eesti teede ääres niigi liiga palju ja pruunil taustal olev liiklusmärk number 642 peaks tähistama vaatamisväärsust, loodus- või muinsuskaitseobjekti, mitte keelelist või kultuurilist iseärasust. Vastaspool jäi aga seisukohale, et keelelisi ja kultuurilisi eripärasid märkivaid liiklusmärke on ju üleval mujalgi Eestis.

Õhtuleht vaatabki järele, kui palju neid pruunil taustal liiklusmärke siis teede ääres õieti on ja milllele need tegelikult viitavad: kas ainult turismiobjektidele või ka põnevatele iseärasustele.

Jääaeg südasuvel

Jõuame vaevalt Tartust välja, kui teeme juba peatuse Miina Härma sünnikoha juures. Kes siis eestlastest Miina Härmat ei teaks! Muidugi on tegemist ühe eesti kuulsaima heliloojaga, kelle sünnikodu asub Tartu piiri ääres Kõrvekülas. Konkreetse Härma sünnikodu juurde viit aga ei juhata. Heliloojale on hoopis püstitatud tee äärde suur kivi, mille ümber laiub lillepeenar.

Keerame ringtee pealt Kallaste poole, kuid enne jääb meile silma veel üks pruun silt, mis juhatab Jääaja keskusesse. Tegu on elamuskeskusega, kus saab tutvuda jääajaga. Meie reisi päeval on aga ilm jääajast õnneks kaugel ning paistab soe päike.

Lisaks Härma sünnikohale jääb tee peale ka David Otto Wirkhausi kodukoht. Sellele viitav pruun silt on ikka eriti mõlki löödud.

Erinevalt Miina Härmast on see nimi meile võõras. Teeme aga endile kohe selgeks, et Wirkhaus oli eesti muusik, keda on nimetatud lausa eesti puhkpillimuusika isaks. Wirkhausi kodukohas saab näha ka täpselt seda maja, kus ta elas. Idüllilise talumaja seinale on kinnitatud autahvel muusiku mälestuseks.

Kui Hiinas oli Siiditee, siis Eestis kulgeb Sibulatee

Meie seiklus jätkub mööda Sibulateed. Selle äärde jäävad sibulakasvatajatena tuntud vanausuliste vanad talu- ja külakohad. Selles kultuuripiirkonnas on muidugi peale sibula saada ka head kala.

Esimesteks Sibulatee vaatamisväärsusteks saavad Vara kirik ja kalmistu. Müstilise atmosfääriga kirikuhoovis on tunne nagu aeg seisaks ning kõik mured on kaugele maha jäänud. Kirkuhoovis asub ka Vara ohvritamm. Keegi pole sinna tõenäoliselt ammu midagi ohverdanud, seega jätame ise paar münti maha. Natuke lisaõnne ei tee kunagi liiga!

Külastame ka vahetult kiriku kõrval asuvat kalmistut. Kohe torkab silma nõukogudeaegne mälestussammas, mis on püstitatud Suures Isamaasõjas langenutele. Polegi ammu sirpi ja vasarat näinud.

Ehkki Vara on väike koht, asub seal pruuni sildi järgi veel üks vaatamisväärsus ehk park. Kohale jõudes saame aimu, et tegelikult on tegemist mõisapargiga. Mõisast pole järel praktiliselt mitte midagi, kuid metsiku pargi all saab ühe jalutuskäigu teha küll.

Rääkides metsikust – järgmine pruun silt viitab loodusliku kollase nartsissi kasuvalale, mis asub otse tee ääres. Kahjuks on praegu suvi ning nartsissid on ammu ära õitsenud. Kindlasti tasub siia aga kevadel tagasi tulla, et seda kaunist kollast merd oma silmaga näha saaks.

Mustmiljon pruuni silti

Oleme teinud juba mitmeid peatusi, kuid sildid lihtsalt ei saa otsa! Jõuame teesõlme, kus seisavad neli pruuni silti. Esimene neist juhatab Varnja Elava Ajaloo muuseumi juurde. Seal saabki tutvuda Sibulatee vanausuliste elu, kommete ja ajalooga.

Lisaks saab minna Emajõe-Suursoo maastikukaitsealale looduse võlusid nautima ning vaadata oma silmaga üle võimas Triitsu tammepuu, mille ümbermõõt on veidi üle poole meetri. Samasse suunda jääb ka kirjanik Arvo Mäe sünnikodu.

Liigume selle pruunide siltide uputuse juurest edasi, kuid ei saagi eriti kaugele sõita, kui juba näeme uut liilusmärki. Silt viitab Peipsimaa külastuskeskusele, mis asub Peipsimaa südames, põlises vanausuliste ridakülas 19. sajandi lõpus ehitatud elumajas. Kui soovite Peipsiäärega paremat tutvust teha, tasub sammud kindlasti sinna seada.

Neljandaks eesti prominendiks meie teel saab Juhan Liiv, kelle kodukoha juurde ei ole püstitatud pelgalt kivi, vaid on rajatud lausa terve muuseum. 

Kiviviske kaugusel Liivi muuseumist on jälle kaks pruuni liiklusmärki! Need viitavad Kuningvere järvele ja Kalevipoja sängile. Looduskaitse all oleva järve juurde me minema ei hakka, küll aga vaatame üle sängi.

Kalevipoja sänge on Eestis mitmeid. Tegu on vanade linnamägedega, kus asusid muistsel ajal linnused. Kaitseehitisest pole Alatskivi Kalevipoja sängi juures enam märkigi, kuid see-eest on see tore looduskaunis kelgumägi.

"Appi, kas me üldse jõuame Kallastele?"

Järgmisena jõuame muidugi meie teekonna kõige populaarsema vaatamisväärsuse ehk Alatskivi lossi juurde. 19. sajandi lõpul ehitatud ja kümme aastat tagasi põhjaliku renoveerimiskuuri läbinud lumivalge loss on küll imeilus, kuid Alatskivil on pruune silte veelgi. Näiteks on seal veel kalmistu, looduskeskus, mõisa ait-kuivati ja kirik.

"Appi, kas me üldse jõuame Kallastele?" käib mõte peast läbi. Nii palju pruune silte pole veel ühegi meie teekonna peale jäänud. Kihutame siiski edasi.

Enne Kallastet peame läbi põikama Nina külast, mis on saanud nime ninakujulise rannajoone järgi. Seal asuvad kõrvuti ja ühtlasi ka Peipsi kaldal tuletorn ja õigeusukirik. Kalda peal on ka maalilise järvevaatega kalmistu.

Täiesti uskumatu, aga rohkem peatusi meil enne Kallastet teha ei tulegi. Kallaste juures asub eesti helilooja ja esimese balleti "Kratt" autori Eduard Tubina sünnikoht. Vaatame aga ise üle Kallaste linnas kerkiva kauni liivakivipaljandi. See tekitab tunde, justkui oleksime hoopis mere ääres.

Kes oleks osanud arvata, et viiekümnekilomeetrise teekonna sisse võib jääda nii palju vaatamisväärsusi? Sibulatee tegi meile tõelise üllatuse! Isegi sibulat ja kala ei pidanud selleks proovima.