ÜHE PILDI LUGU | Hindamatu meenutus lapsepõlvesuvest: Võsu jaanituli 1961. aastal

Kes on fotol ja kus see tehtud on?

Külliki (68): „Sel 1961. aastal tehtud pildil olen ma koos oma ema Ida ja isa Evald Rajaveega, olen seal üheksa-aastane. Minu vanemate vahel oli suur armastus, nad elasid ligi 50 aastat koos. Pilt on jäädvustus jaaniõhtust, mille veetsime perega nädal aega Võsu puhkekodus suvitades.“

 Mis tundeid see pilt tekitab?

Külliki: „Vanasti ju palju pilte ei tehtud. Seetõttu on kõik mälestused ja üksikud fotod kulla hinnaga. Minus tekitab see pilt väga helge tunde, peesitasime toona perega puhates pikad päevad rannas või matkasime lähedal metsas. Õhtul toimusid puhkekodu saalis suvitajatele kontserdid, saime nautida humoorikaid etteasteid ja võtta osa karnevalist. Käisime perega seal Võsu puhkekodus suvitamas korduvalt. Mäletan, et jalutasime kord mööda ühest suvilast ja mu ema rääkis lugupidavalt õhates, et tegemist on Georg Otsa suvekoduga.“

Milline mõju oli lapsepõlvesuvedel su elule?

Külliki: „Mitte ainult suved, vaid kogu lapsepõlv ja eriti mu vanemad on mind väga palju kujundanud. Meil oli kodus palju armastust, mida ei pidanudki alati niivõrd sõnades väljendama, seda oli tunda igas argihetkes.

Mu vanemad armastasid väga muusikat, nii et meie Kohtla-Järvel asuvas kodus kõlas sagedasti hea muusika, külas käis teadlasi ja kultuuritegelasi. Minu keemiateadlasest isa mängis viiulit. Ka mind pandi väikesena muusikakooli, õppisin klaverit.

Õmblejannast ema oli suur kirjandushuviline – tal oli klaveri kohal riiulis Juhan Liivi ja Sütiste teosed. Mäletan, kuidas ta võttis sagedasti Euroopa ajaloo raamatu välja, sirvis seda ja luges mulle ette.

Kõik, mis minus head on, see on tulnud kodust ja vanematelt. Eriti rõhutan just armastust muusika vastu – muusika on meie peres läbivalt põlvest põlve suure au sees olnud.“

Milliseid jaanitulega seotud meenutusi sul veel on?

Külliki: „Me elasime minu esimesel elukümnendil Kohtla-Järvel, mõni aasta pärast selle pildi tegemist kolis isa töö tõttu Riiga ja meie emaga veidi hiljem järele.

Eesti jaanipäevadega seostuvad mul kokkusaamised pere ja sõpradega, elavad vestlused lõkke ääres, suve alguse tähistamine. Läti jaanipäev on samuti väga suur rahvuspüha. Jaanid käivad siis ringi, tammepärjad peas, ja süüdatakse suur lõke.

Kuna mul on ka Rootsis sugulasi, olen käinud ka sealsetel jaanidel – Rootsis tähistatakse püha veidi teistmoodi, lõket pole. Minu tütar Liivi elab Šotimaal ja poeg Saksamaal. Neil ka sellist jaanituld ei ole nagu meil.

Kui saame perega jaanidel Eestis kokku, oleme teinud ise väikese lõkke koduaias või käinud Rocca al Mare vabaõhumuuseumis jaanitulel.“